Ametist loobunud meistriliiga tegevjuht: liiga on saanud tugevamaks

Dmitri Skiperski Foto: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

Eelmisel nädalal Tallinna FC Levadia tegevjuhina tööd alustanud senise jalgpalli meistriliiga ja esiliiga tegevjuhi Dmitri Skiperski hinnangul on Eesti klubid astunud sammukese professionaalsuse poole ja liigad on saanud tugevamaks. Jalgpall.ee tegi mehega pikema intervjuu.

Tüürisid kahte Eesti tippliigat kuus aastat ning oled õige mees hindama meie liigade viimaste aastate arengut.

Nii sportlikult kui organisatoorselt on klubid saanud professionaalsemaks. Ei ole vaja enam selgitada arengu vajadust, klubid on sellest ise aru saanud. Treeningprotsess on kõigil väga korralik ja organisatsiooniliselt hakkab saabuma aeg, kus klubides asuvad tööle jalgpalliga tegelenud inimesed. Varem oli see kahjuks liiga juhuslik.

Millises seisus on meie tippklubid?

Klubid peavad veel kindlasti arenema, kuid kõikides klubides on suuresti tänu ka litsenseerimisele toimiv püramiid noortevõistkondade, duubelvõistkondade ja naiskondadega olemas. Loodetavasti leiavad kõik lähiajal endale ka identiteedi. Samas tahab paljude klubide infrastruktuur ja baasid rajamist või kaasajastamist. Floral ja Levadial on korralikud baasid olemas, aga ka need kipuvad juba kitsaks jääma. Kaljul aga veel ei ole, kuid töö selles suunas käib. Loomulikult on vaja arendada ja koolitada personali, leida finantse jne.

Alustasid tööd Eesti Jalgpalli Liidu võistluste osakonnas 2007. aasta alguses. Kuidas sai sinust tippliigade tegevjuht?

Lõpetasin TVMKs mängijana karjääri ja töötasin klubis poole kohaga edasi. Samal ajal õppisin Audentese ülikoolis ärijuhtimist. Siis kutsus Aivar (Pohlak) mind jalgpalliliitu tööle. Ta helistas, kohtusime ja võtsin ettepaneku vastu. Kohe ma talle siiski ei vastanud, kuigi hinges olin kiirelt nõus, aga mul oli vaja elukaaslasega nõu pidada.

Uuele töökohale asudes olid sul kindlasti oma plaanid ja ideed mida soovisid ellu viia. Amet oli uus ja said vist kõik oma käe järgi teha.

Esmalt oli vaja saada toimima korralduslik pool. Tuli suhelda klubidega, teha liigadele eraldi juhendid, tippjalgpalli komisjon alustas ka siis oma tööd. Algul oli klubide koosolek ja ümarlaud, aga sellest tuli laat ja kokkuvõttes ei jõutud kusagile. Sellest arenesid välja klubijuhtidele mõeldud individuaalsed konsultatsioonid ja tuli uuendatud litsenseerimisprotsess.

Mis oli kuus aastat tagasi meie suurim probleem?

Klubide esindajad ei teadnud, kelle poole jalgpalliliidus oma murega pöörduda. Edaspidi said kõik minule helistada või rääkida, aga klubidel on oma käekiri ja tuli leida kompromisse. Koos arenesime. Aga pidevalt oli vaja suhelda.

Kuue tõsise tööaastaga on sul kindlasti kordaminekuid. Millega nüüd oled tehtust kõige rohkem rahul?

Telemängude käivitamisega. Oli palju probleemseid küsimusi, aga piiratud ressursside juures saime korralikud ülekanded ja telepildi, kordagi ei ole olnud probleeme.

Kas on ka mõni asi, millega tegelesid ja tegelesid, aga täpselt niimoodi toimima ei saanud nagu oleks soovinud?

Soovinuks rohkem tähelepanu pühendada ka muudele asjadele - liiga kommertspoolele ja liiga üldisele arendamisele, aga mul tuli tegeleda rohkem tehnilise tööga.

Töö oli ikkagi kahepoolne, jalgpalliliit ühel ja klubid teisel pool ühise eesmärgi nimel. Kuidas klubid on uuendustega kaasa tulnud?

Õnneks leidsime paljudes asjades ühise keele. Loomulikult oli väikseid nüansse, millega kõik pole alati rahul olnud, aga üldiselt leidsime kõikidele asjadele lahendused.

Pidid suhtlema ja töötama kahekümne klubiga. Kas on mõni klubi, kellega tuli teistest rohkem tegeleda?

Kindlat klubi ei ole. Probleemiks on see, et meie klubides on struktuur veel õhuke, inimesed vahetuvad väga tihti ja neid pole klubides palju. Kui tulid uued inimesed, pidi taas kõik üle seletama. Rohkem tuli tegeleda venekeelsete klubidega. Üldiselt ma aga teadsin, kellele tuleb probleemi lahendamiseks helistada.

Kas kümme meeskonda liigas on optimaalne või võiks meeskondade arv mingil ajal suureneda?

Võiks muidugi rohkem olla, kuid on raske öelda, millal see võiks juhtuda. Alt tulevad omanäolised klubid nagu näiteks Vändra ja Elva ning mingil hetkel tahavad nad endale väljundit. Teised klubid ei taha ka oma positsioone loovutada. Praegu tegeleb Eesti elanikkonnast jalgpalliga üks protsent inimesi, aga siis kui see suureneb kahele protsendile, on meil ka jalgpallureid rohkem. Määravaks saavad ka muud tegurid ning tuleb mõelda sportlikule konkurentsile ja mängijate arendamisele. Kui liigas on 14-16 meeskonda, võib mõnedel satsidel hooaja keskel motivatsioon kaduda, kuna nad enam ei tõuse ja välja ei lange.

Publikuhuvi on kindlasti märksõna. Kas meie liiga on atraktiivne?

Muidugi ei saa võrrelda Inglismaa Premier League’ga, kus mängijate kvaliteet on parem ja mängutempo kõrgem. Üleöö ei muutu midagi. Algul tuleb kasvatada jalgpalliga tegelevate inimeste arvu ja see tendents annab lootust. Kõigist ei saa mängijaid, aga fännidena asuvad nad oma lemmikklubi või piirkonna esindusmeeskonda toetama. Hooajast hooaega on meie liigas muutunud mängud tasavägisemaks, alumise poole klubid võtavad üha rohkem liidritelt punkte. Üllatustulemusi on Eesti liigades üha rohkem ja ka koondislaste tagasitulek koju on lisanud atraktiivsust.

Kas näed võimalust, et Premium liiga saab kunagi täisprofessionaalseks?

Lähitulevikus ei ole see reaalne, aga ma näen, et pooled meeskonnad on profi- ja pooled poolprofisatsid. Kunagi, ehk 10-20 aasta pärast, miks mitte.

Nüüd kui jalgpalliliidus on töö tehtud, oskad oma järeltulijale ka mõne soovituse anda, kuidas klubidega ühine keel leida?

Igal pool on mõistlikud inimesed ja koos töötades on võimalik midagi saavutada. Tuleb suhelda.

Kindlasti oli üllatus Sergei Hohlov-Simsoni lahkumine Tallinna FC Levadia tegevjuhi kohalt. Samaväärne uudis oli ka sinu asumine tema kohale. Kuidas sai sinust Levadia tegevjuht?

Huvitav kokkusattumus. Ühel päeval otsustasin, et mul ei ole selles ametis enam midagi anda ja soovisin leida uue väljundi. Vajasin pausi. Samal õhtul helistas mulle Viktor Levada ja tegi ettepaneku hakata Levadia tegevjuhiks. Kuna mul konkreetseid plaane ei olnud ja tahtsin jalgpalli juurde jääda, siis võtsin ettepaneku vastu.

Jalgpalliliidu ametnikuna oled klubide tegemistega ja nende seisuga kursis. Levadia on kindlasti üks Eesti tippklubisid, kellel on toimiv püramiid, tasemel infrastruktuur. Kas klubis on veel millegagi tegeleda ja seda arendada?

Alati. Nagu igal pool, nii ka siin. Igapäevane töö, klubi arendamine ja tulevikule mõtlemine. Näiteks, milline on Levadia aastal 2020. Esimesed päevad kulusid noorteprojektile Lastele tervis, siis viin end kurssi, kuidas klubi toimib. Üks valdkond millega tegeleda on kindlasti pealtvaatajad. Tahan rääkida inimestega ja juhtkonnaga, panna paika tulevikusuunad.

Jalgpallimängimisega jätkad?

Mängin kolmandas liigas Retro JKs edasi. Mängimine on minu jaoks puhkus ja annab emotsionaalse laengu.

Oled teeninud oma mänguga ka fännide respekti. FC Kuressaare omad valisid sind 2011. aasta lemmikuks. Mängijana tulid TVMKga Eesti meistriks ja karikavõitjaks. Kas oma mängijakarjääriga jäid rahule?

Olen väga rahul, sel ajal oli raske saada välismaale, selle kogemuse oleks tahtnud ikkagi saada. Oleks olnud huvitav.