Oli see elu Nõukogude Eestis, mis oli, aga leib maksis kõigest 14 kopikat päts ja tsirkust jagati piisavalt. Maipühade hõrgutiseks, lisaks töörahva paraadile, pakuti tallinlastele kriteeriumisõitu vanalinnas. Rahvas tuli kohale, aplodeeris suurtele ratturitele eesotsas Aavo Pikkuusiga, ja oli rahul.
Üheksakümnendate alguses kriteeriumisõidud jätkusid, kuid millegipärast legendaarse Pika jala tõusuta. Mehed pedaalisid ülalinna Toompea tänavat pidi, siis ümber kiriku ja alla tagasi.
Tänavu jõuti juurte juurde tagasi ehk taas Pikka jalga, mis oli üks osa kolme kilomeetri pikkusest eraldistardiga sõidust. Publik oli tänulik, palistas tõusu, mis spetsialistide arvates on umbes üheksa protsenti järsk, ning hõikas nii omadele kui võõrastele.
«Vägev, vinge!» kirjeldas Erki Pütsep Pika jala elamusi, kuid lisas, et pani omadega puusse: «Panin käiguvahetajale valed hammasrattad, poole tõusu peal olid jalad piimhapet täis. Pidanuks olema kavalam, minema kergema käiguga. Munakivid raputavad kõvasti, kivide vahel olev kruus paneb tagaratta tühja käima ... Aga ikka oli lahe.»
Rene Mandri jagas Pika jala sõiduinfot neile, kes asja jagavad: «Mul olid hammasrattad 53-23, jõulisematel meestel 53-21. Kummid panin jämedamad, peenematega poleks saanud, visanuks esiratta tõusul maast lahti.»
Jõeääre võitu temposõidus oodati ning mees ei petnud ootusi: «Panin Pika jala täiega ja õnneks end tühjaks ei sõitnud. Üsna täiuslik sooritus,» kommenteeris Jõeäär võitu.
Nüüd läheb raskemaks, tunnistas Jõeäär: «Särki on raskem kaitsta kui võita. Tallinna–Tartu etapil vahefinišites sekundeid püüdma ma ei lähe, lõpus ehk midagi üritan. Sõltub, millised on ilmastikutingimused. Tuleb vaadata, et ma küljetuule korral liidritest maha ei jääks.»