Viikmäe karjäärist: mängisin taseme välja

Mulluse hooajaga tegevjalgpalluri karjäärile joone alla tõmmanud Kristen Viikmäe naudib tegutsemist Nõmme Kalju noortetöö juhina. Foto: Liis Treimann

Eesti jalgpallikoondises 114 mängu pidanud ja 15 väravat löönud Kristen Viikmäe on pika karjääriga rahul, kuid tunnistab, et pani nooruses ebarealistlike eesmärkide tõttu enda õlule liiga suure pingekoorma.

Kristen Viikmäe, kui vanalt sa jalgpalli juurde jõudsid?

Mind viis trenni isa, kes mängis sel ajal Norma võistkonnas. Lõvide võistkonnas pidid kõik treener Roman Ubakivi nõudmisel endale treeninggrupi võtma ja minu treeneriks sai Risto Kallaste. See kestis alla aasta, aga mulle meeldis ja nii ta läks. Seitsmene olin vist.

Sulle tulid asjad suhteliselt kiirelt kätte, sest 17-aastaselt pääsesid juba meistriliigasse ja kohe ka koondisesse.

Tollal oli mängijaid vähem ka. Aga minu jaoks oli see väga hea käik – sain kohe meeste vastu tugevaid mänge pidada ja see tegi võimalikuks ka koondisesse jõudmise.

Kas oli selliseid hetki ka, kus kiire edu pähe lõi?

Kindlasti oli. Enamiku noorte mängijate jaoks ongi seda liiga palju. Praegu vaatan ise treenerina, et minu poistel oleksid jalad kindlalt maa peal. Selles vanuses pole mitte midagi ju tegelikult veel saavutatud, profimeeskonda jõudes pead alles hakkama ennast tõestama.

Kui lennukast karjäärist sa jalgpalliga alustades unistada oskasid?

Tollal mõtlesin kindlasti, et jõuan Inglismaale Premier League’i või Hispaaniasse. Ma olin täiesti kindel, et jõuan sinna – noore inimese eesmärgid võivad olla väga ebarealistlikud … Floraga lepingu saamine oli veel üllatus, see tundus ülikõva ja uskumatu. Aga kui läksin Norrasse, siis see tundus mulle tol hetkel juba täiesti normaalne – lihtsalt üks vaheaste.

Su karjääris on ka üks ebameeldiv hetk, kui 2000. aastal jäid vahele purjuspäi autojuhtimisega. See juhtum pani mõistuse pähe?

Minu jaoks see õnneks nii oli, jah. Mulle oli jalgpall sel hetkel kogu mu elu, mul olid sellega seoses välja kujunenud eesmärgid ja ootused.

Pärast juhtunut muutus kõik – suhtumine, põhimõtted. Ma ei olnud enam üldse sellest elustiilist huvitatud, ma ei joonud neli-viis aastat üldse alkoholi.

Aivar Pohlak ütles su kohta toona väga karme sõnu, aga tagasi koondisesse jõudsid siiski suhteliselt kiiresti.

Ütles, aga sellisele sündmusele peabki järgnema vastav käitumine ja taastuma usaldus inimeste vastu. Selline olukord ongi klubile väga tugev löök, kui oled midagi üles ehitanud. Kas või Oliver Konsa juhtum Nõmme Kaljule – see on kohutav hoop.

Elu esimeses välisklubis Vålerengas olid kolm aastat, aga ennast õieti ei leidnudki. Miks?

Ootasin, et saan sealt kohe-kohe edasi, aga oleksin pidanud seda aega rohkem nautima. Kogu see pinge, mille ma tegelikult ise endale panin, sai määravaks. Mängisin tegelikult hästi, aga õnn ei olnud justkui minu poolt – oli hästi palju momente, mida ma ei löönud ära, pall põrkas postist väljapoole … Need olid minu jaoks hästi arusaamatud asjad. Nüüd saan aru, et see polnud õnn – kui mängija on pinges, siis juhtubki nii.

Järgmised käigud välismaale olid edukamad?

Parimad mälestused on Rootsi esiliigas mängimisest. See oli aeg, kui nautisin jalgpalli, olin omadega maa peal. Seal tulid välja väga head mängud, lõin tähtsaid väravaid.

Oled 114 koondisemänguga löönud 15 väravat. On seda palju või vähe?

Normaalne – ei palju ega vähe. Ajal, kui olin juba kogunud 40–50 mängu, mängisin enamiku mängudest poolkaitses ja me tegutsesime nii kaitsvalt, et sealt oli raske väravaid lüüa. Aga noh, üks tuleb veel juurde ka ju (naerab).

Mis ajal sa tundsid, et koondises tuli mäng tõesti hästi välja?

Mu parim oli 2004. aasta, kui lõin koondises hooajaga neli väravat ja andsin seitse või kaheksa väravasöötu. Sinna jäid Taani mäng (2:2 viik – toim.), viik Lätiga, kus andsin kaks väravasöötu. Aga näiteks ka 2:4 kaotusmäng Hollandile, kus sain küll vigastada, ent mängisin üle enda ootuste hästi.

Milline neist 15 väravast sul enim meeles on?

Kindlasti esimene koondisevärav Fääri saartele. Loomulikult see, mille lõin Liechtensteinile valikmängus (see tabamus tõi Viikmäele 2004. aastal ka ilusaima koondisevärava eest jagatava Hõbepalli – toim). Ja Egiptusele lõin ühe väga ilusa värava. See viimane ongi vist karjääri ilusaim.

Oled mänginud paljude treenerite käe all, kellega sul koostöö kõige paremini klappis?

Alguses olin hästi harjunud, et treenerid eelistavad ja hoiavad mind, sest noorteklassis see oli nii. Välismaal aga sa mõistagi pole esimesest päevast treeneri lemmiklaps ja see oli algul väga harjumatu. Aga mida aeg edasi, seda paremini õppisin ennast kehtestama. Kindlasti oli väga hea klapp Teituriga (koondise peatreener Thordarson – toim.), kes mind tippjalgpalli juurde tõi, aga näiteks ka endise Rootsi koondise treeneri Olle Nordiniga, kes juhendas Jönköpingut. Algul ma polnud tema soosik, aga mida aeg edasi, seda paremini hakkasime läbi saama. Mängisin end tema usaldusaluseks.

Koondisemängudes oled pidanud mitmete tippkaitsjatega rinda pistma. Kelle vastu kõige raskem oli?

Hollandi vastu kodus polnudki nii hull, sest Jaap Stam ei mänginud, aga Eindhovenis ta oli platsil. Tegutsesin selles mängus küll äärel, aga paar korda ikka sattusin temaga vastamisi ja täitsa nagu vastu seina oleks jooksnud. Samuti Portugaliga mängides vaatasin algul, et Ricardo Carvalho – pisike poiss, selle peaks küll ära hüppama. Aga jube kiire ja osav oli!

Sa pole kunagi olnud suur staar – on see roll sulle sobinud?

Mida vanemaks sain, seda realistlikumaks pilt muutus. Sain ise aru, mis on mu füüsilised, tehnilised ja ka psühholoogilised eeldused. See, mille ma välja mängisin, oligi minu tase. Kui saad sellest aru, on ka süda rahul.

Sa tundud olevat mees, kes võtab asju nii, nagu nad on.

Nüüd küll, jah. Noorena oli neid «olekseid» ikka rohkem.

Kas selline karjäär, nagu sul oli, tasus end sinu jaoks ära?

Muidugi. Üks on mängude pool, aga teine on kõik, mille ma olen eluks saanud – inimesed, kellega ma olen kohtunud, treenerid, kellega ma olen koos töötanud. Selliseid kogemusi on elult väga raske saada ja see pool on kindlasti kõige tähtsam olnud.

Sind on nii mõnigi kord avalikkuses päris teravalt kritiseeritud. Palju sellest sinuni jõudis?

Ma ei olnud õnneks aastaid arvutiinimene, aga midagi ikka jälgisin ja kuulsin. Palju ma sellele tähelepanu ei pööranud, aga kindlasti olid ajad, kui see oli miski, mis mind ikka tõsiselt häiris. Kuid mingist ajast alates ei uurinud neid asju enam üldse – eks see langes kokku ka ajaga, kui ma endale mängijana enam nii palju pingeid ei pannud.

Aga rahaliselt – oli su karjäär ka selles mõttes tasuv?

Rahas ma muidugi ei supelnud ega teeninud kunagi nii palju, et oleks endale maju või kortereid ostnud, aga ma elasin kindlasti väga hästi.

Maandumine jalgpallijärgsesse ellu oli pehme – Nõmme Kaljus sa olid ja Kaljusse sa jäid.

Vajasin tegelikult ise väga seda muutust. Ma pole nüüd seitse-kaheksa kuud mänginud ja tunnen, et see oli väga vajalik samm. Tõsi, mida aeg edasi, seda enam mõistan, et tahan aeg-ajalt võistlusmomendis olla. Aga mõte, et tuleks tagasi tippjalgpalli, ei ole, ausõna, kordagi peast läbi käinud.

Kui heas vormis sa enne mängu Valgevenega oled?

Ei kujuta tõesti ette. Ise võid ju tunda, et jõuad joosta, aga koondise tase on ikka tipptase … Kui mängin poolajast vähem, on ka see okei. Trenni olen ikka teinud ja neljandas liigas mängupraktikat saanud.

Väravat sa ennist juba lubasid, aga ühes lahkumismängus oled ju tegelikult selle juba löönud (Martin Reimi viimases mängus 2009. aastal Ekvatoriaal-Guineaga – toim.).

Jah, just siis mul see tunne tekkiski, et tahaks oma viimases mängus ka ühe lüüa. Ründajana on see eelis, et eks võistkonnakaaslased ka aitavad mingil määral. Ma arvan, et see on realistlik!


Kristen Viikmäe

•    Sündinud 10. veebruaril 1979

•    Ründaja/poolkaitsja

•    Eesti koondises: 114 mängu, 15 väravat

•    Klubid: FC Flora, Vålerenga (Norra), Enköpings SK (Rootsi), Fredrikstad FK (Norra), Gefle IF (Rootsi), Jönköpings Södra (Rootsi), Panegialios FC (Kreeka), Nõmme Kalju