Schmid tunneb siiski ka suusatamist, ta töötab praegu kolme Šveitsi koondislasega – Eligius Tambornino, Martin Jäger ja Laurien van der Graaffiga – ning on konsulteerinud kahel hooajal Soome sprintereid.
Kui sai selgeks, et Eesti koondise senine sprinditreener Bjørn Kristiansen saab hundipassi, läks kiireks. Suusajuhid helistasid Soome koondise peatreenerile, rootslasele Magnar Dalenile – tema aitas omal ajal Eestisse tuua Norra määrdegeeniuse Magne Myrmo – ning üheskoos leiti seitse-kaheksa võimalikku kandidaati.
Välistamismeetodil jäädi pidama Schmidil. Šveitslase plussideks olid akadeemiline haridus (mida Kristiansenil polnud), varasem edu treenerina (ta ei tule Eestisse kätt proovima) ja esmane soov teha tulemust, mitte aga küsida kõrget palka. Leping sõlmiti üheks hooajaks.
Suusaliidu spordidirektor Raul Olle tõdes, et Šveitsi tasemel töötasu Schmidile välja käia ei suudetud, kuid too jäi pakutuga rahule: «Schmid oli palgaküsimuses äärmiselt mõistev ja andis teada, et eelkõige huvitab teda rahvusvaheline koostöö.»
Olle sõnul uuriti eelnevalt põhjalikult šveitslase tausta ning küsiti tema käe all harjutanud Soome koondislaste hinnangut. Kuuldi vaid häid sõnu. Schmidi teadmised kuni neli minutit kestva pingutuse – ehk siis keskmaajooksu või suusasprindi – olemusest olla muljetavaldavad. Tõsi, suusatamise tehnilistesse nüanssidesse Schmid ei sekku, tema asi on treeningute ülesehitus paika panna ja sportlased füsioloogiliselt maailma tipu lähedale viia. Juba on Schmid saatnud Eestisse teoreetilised materjalid, mis on tema treeningtöö aluseks.