Jaan Martinson: Tallinn ei vääri Eestimaa velotuuri

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Läinud reedel sai kiidetud Tour of Estonia temposõitu Tallinna vanalinnas, kus ratturid arvuka publiku kaasaelamisel Pika jala tõusu vallutasid. Äge oli.

Nii arvasid nostalgitsevad eakad spordifännid, kes mäletasid kaheksakümnendaid, kui veel Aavo Pikkuus munakividel rappus, noorem põlvkond, kel avanes esmakordselt võimalus näha ratturit nii lähedalt, et katsu või näpuga, ning ratturid ise. «Vinge üritus!» kommenteeris Erki Pütsep lühidalt ja löövalt.

Paraku eksisid kiitjad rängalt, sest ei jaga teemat. Kogu ettevõtmine olnud tegelikult täielik jama. Otsast lõpuni. Nii teatas Tour of Estonia direktorile Indrek Kelgule Tallinna transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa. Kusjuures tegi seda Kelgu sõnul ebaväärikas toonis. Pahaseid telefonikõnesid olnud teisigi, kuid Kelk palub mitte üldistada: «Paljude tallinlastega sujus koostöö suurepäraselt.»

Kelk ei väidagi, nagu toiminuks kõik ideaalselt. Oli möödalaskmisi nii liiklusskeemi koostamisel kui vanalinna elanike teavitustöös, kuid eks esimese vasikaga ikka juhtub. Ent kas linnajuhid poleks saanud Kelguga ühendust võtta ja sõnada, et tore võidusõit küll, aga oli paar probleemi. Ning seejärel küsinuks, kuidas Tallinna linn saaks Eestimaa velotuurile appi tulla, et neid probleeme lahendada.

Tegelikult ei peitunud mure mitte teavitustöös ja paaris liiklusmärgis, vaid selles, et rattasõit häiris vanalinna elanikke ja kaupmehi. Nuriseti, kuidas piirdeaedu hakati juba hommikul üles panema ning üleüldse segas kogu see mõttetu tsirkus äritegemist. Kommenteeriti, et Tallinna ümbruses on metsalagendikke küll, pedaaligu seal.

Rääkida vanalinlasele, et Monaco keeratakse F1 etapi ajal nädalaks lukku ning keegi ei hädalda, on justkui vastutuult vett pritsida. Kas neid kotib, mida Monacos tehakse?

Ent kas tasub vanalinlaste kurjustamist nii traagiliselt võtta? Kui ei taha, pole vaja. Ega iidne Tallinn kõlbagi koos oma matrjoškade, pippuripihvi’de ja kuue-eurose õllega Eestimaa velotuuri toimumispaigaks, sest eestimaalasel pole ammu enam sinnakanti asja. Nüüd korra tuldi – rattureid vaatama – ja saadi nätakas kätte: kaduge kus kurat, vaestemaja selline, ja laske meil piiritaguse härrasrahvaga bisnesit ajada.

Eestimaa ei ole ainult Tallinn. Äkki võetakse rattureid mujal sõbralikumalt vastu? Haap­salus või Pärnus või Viljandis näiteks? Või miks ei võiks tuuri esimene päev toimuda Saaremaal? Koos kurikuulsa Viidumäe kruusalõiguga? Ja õhtuse eraldistardiga Kuressaares? Küll järgmi(st)el päeva(de)l ratturite karavan ka muud kaudu kui Piibe maanteed mööda Tartusse saab.

Toimugu etapid kus iganes, üks on selge – Eestimaa velotuur on väärt üritus. Kui tulevikus saaks tuuri toimumisaega klapitada nõnda, et ka Tanel Kangert ja Rein Taaramäe ratta joonele lükkaksid... Ning mõni telekanal etappidest veerandtunnise kokkuvõttegi teeks ja selle õhtul eetrisse paiskaks...

Aga jah, Tallinnast võiks Eestimaa velotuur ringiga mööda vurada. Vähemalt niikaua, kui (vana)linnasakstel võistluse vastu huvi puudub ja nad korraldamisel appi ei tule. Sest ütleb ju vanasõnagi: pärlid pole pildumiseks.