Seega on alaliidu igapäevatöö juhtimisega endiselt segased lood. Oma osa on selles ka info kehval liikumisel. Ratas küll kinnitas, et räägib iga päev kümmekonna korvpalliga seotud inimesega, kuid avalikke signaale pole tema tegevuse kohta olnud.
Kui Ratas kuulis, et ajakirjanik soovib kirjutada ülevaadet tema pooleaastasest perioodist alaliidu presidendina, oli ta hoiak esialgu väga tõrjuv. Pärast väikest vestlust hakkas ta siiski tooma näited, milliseid samme on koduse korvpalli arenguks tehtud.
1. Meeste teise liiga reform liikuvat õiges suunas – uuel hooajal mängitakse alguses regioonides ja alles kohamängudega kaasnevad pikemad sõidud. Selline süsteem muudab liigas osalemise odavamaks ja peaks suurendama osalejate arvu. Eesmärgiks olevat muuta madalamad liigad kasvulavaks, kus A- ja B-klassi poisid saaksid karastust.
2. Sügisest saab alguse naiste liiga, mis oma olemuselt on esiliiga. Tugevamad naiskonnad osalevad Eesti-Läti ühisliigas, loodav sari jääks teisel ešeloni jaoks. Praeguseks on selles osalemise vastu huvi tundnud kaheksa klubi.
3. Vaatamata sellele, et riigilt alaliidule laekuv spordimeisterlikkuse raha on vähenenud, leiti võimalusi klubidele tehtavaid väljamakseid suurendada.
4. Audentese spordikoolis püütakse astuda samm edasi ja suurendada seal õppivate korvpallurite arvu, mis võimaldaks avada kaks treeningugruppi. Lisaks soovitakse lähiajal otsustada, millises liigas hakkab Audentese meeskond osalema – kas meeste esiliigas või leitakse võimalus ühineda meistriliigaga.
Vaieldamatult on kõik loetletud tegevused Eesti korvpalli jaoks olulised, kuid paljude treenerite sõnul on Eesti korvpalli põhiküsimus ja -probleem noorte võistlussüsteemid ja liigad. Ja just nendest teemadest on oponentide hinnangul Ratas, kes küll aastate eest töötas alaliidus noortetöö juhina, kaugele jäänud.