Esimesena finišeeris Kangert ja oli piisavalt küpse: «Rada? Rada oli kerge. Kuid ega rada tapa, tapab kiirus.»
Teadustaja hõikas läbi mikrofoni publikule sekundeid, palju Kangerti löömiseks aega veel järel, ent juba lõpusirge alguses oli selge, et Taaramäe peab mulluse meistrisärgi asemel tavalise klubivormi selga tõmbama.
Taaramäe: «Tegin väikse vea. Hakkasin ära pöörama sealt, kus juhtmootorrattad enne lõpusirget rajalt lahkuvad. Automaatselt. Võtsin hoo pisut maha. Kui viga taipasin, lasin lendu paar vänget sõna. Kuid kindlasti ei kaotanud seal kuut sekundit, maksimaalselt kolm. Kangert võitis puhtalt. Ta on teinud eraldistardis hirmuäratavaid etteasteid, millest mina võin ainult und näha. Mõistagi tahtnuks võita, aga niisugusele mehele kaotan uhkusega.»
Tegelikult on otsustava tähtsusega küsimus: kuivõrd võimas oli Kangert. Selle põhjal saaks järeldusi teha ka Tour de France’iks valmistuva Taaramäe vormi kohta.
Kangert jäi tagasihoidlikuks: «Lõin kokku, et enne tänast temposõitu olin viimasest 45 päevast 31 võidu sõitnud. Seega ei saa mu jalad väga tugevad olla.»
Ent tolle viimase, 31. võidusõidu, Šveitsi velotuuri eraldistardi, sõitis Kangert ülivõimsalt, kaotas vaid ühele mehele.
«Vaat see ongi müstika. Kui keegi suudaks ka mulle ära seletada, miks ma Šveitsis viimasel päeval nii hea olin,» laiutas Kangert käsi.
Äkki saab andmeid rattakompuutrilt, et mitu vatti võimsust Kangert välja sõitis? «Ma ei kasuta abivahendeid,» sõnas Kangert. «Ei kompuutrit ega pulso- või spidomeetrit. Sõidan enesetunde järgi. Vatid võib välja arvutada, selleks on teatud valemid, aga ma pole nii kõva matemaatik, et seda teha. Küll pole ma varem nii pikal võistlusmaal nõnda kõrget keskmist kiirust – 49 km/h – pole arendanud.»