Hokiliiga NHL finaalseeria kuuenda kohtumise normaalaja lõpuni jääb 87 sekundit ja kõik märgid näitavad, et 2:1 eduseisus olev Boston Bruins viib seeria otsustava mänguni. Chicago Blackhawks võtab väravavaht Corey Crawfordi pingile ning asemele tuleb väljakumängija.
Bryan Bickell on õigel hetkel Bostoni värava ees ning hetk hiljem on litter Tuukka Raski selja taga. 2:2. Enne kui Bostoni mängijad ja kodupublik jõuavad viigivärava šokist toibuda, muutub olukord nende jaoks veel hullemaks – Johnny Oduya pealeviskest põrkab litter postist tagasi ja maandub otse Dave Bollandi kepil, kes selle kindlalt väravasse suunab. Chicago on Stanley karika võitja. Kindlana näivast kaotusseisust väljatulemiseks ja võiduvärava saavutamiseks kulus vaid 17 sekundit.
Võiduvärava autor Bolland lahkus pärast otsustavat tabamust jäält, sest emotsioonid kasvasid üle pea. «Treener tahtis, et jääksin lõpuni mängu, ent ma olin nii närvis, et palusin end pingile jätta,» sõnas Bolland NBC vahendusel. «Olin õigel ajal õiges kohas ja ei pidanud tegelikult palju vaeva nägema, et litter õigesse kohta suunata. Milline mängija ei unistaks sellisest väravast?» lisas ta oma esituse kohta. «Sellist asjade käiku olen näinud jalgpalli Meistrite liigas, ent mitte jäähokis,» lisas meeskonnakaaslane Michal Handzus. «Visata finaalseerias võõrsil sellisel hetkel kaks väravat, see on imeline.»
Kui Bostoni mängijalt Johnny Boychukilt küsiti, kui kauaks selline kaotus teda painama jääb, vastas ta: «Igaveseks. Olen šokis. Selline kaotus on kohutav, olime juhtimas ja valmis seitsmendaks kohtumiseks ja järsku oli kõik läbi.»
«Sel hooajal suutsime üsna tihti kindlana tunduvast eduseisust mänge kaotada,» sõnas Bostoni soomlasest väravavaht Tuukka Rask kaotajate haudvaikses riietusruumis. «Raske on oma emotsioone sõnadesse panna,» ütles meeskonnakaaslane Patrice Bergeron, kes mängis finaalis murtud roide ja õlavigastuse kiuste. «Nägime siia jõudmiseks nii palju vaeva, tundus, et kohe-kohe oled sihtmärgini jõudmas ja äkki oli kõik kadunud,» lisas ta.
Chicago teekond tiitlini kulges justkui ameerika raudteel, kuigi hooaja algus oli suurepärane ja 24 esimeses mängus teeniti igas punkt. Finaali jõuti aga üle noatera. Läänekonverentsi poolfinaalis jäädi igipõlise rivaali Detroit Red Wingsi vastu 1:3 kaotusseisu ning edasipääs kindlustati alles seitsmendas mängus lisaajal. Seejärel saadi tiitlikaitsjastLos Angeles Kingsist jagu 4:1. Ka finaalseeria kulges üles-alla ja oli äärmiselt tasavägine - koguni kolm mängu kuuest läksid lisaajale, neist esimene koguni kolmele lisaajale.
Peatreener Joel Quenneville´i sõnul tegi Chicago muinasjutulise hooaja. «See oli tõepoolest nagu muinasjutt, nii hooaja imeline algus kui veel imelisem lõpp. Keegi ei oodanud muidugi sellist lahendust. Meie mäng käis üles-alla ja kogesime teel finaali palju takistusi, ent milline lõpp,» sõnas ta. Finaalseerias läks Boston 2:1 juhtima, ent siis võitis Chicago järjest kolm kohtumist ja võitis mängudega 4:2.
Play-offide kõige väärtuslikuma mängija auhinna pälvis Chicago ründaja Patrick Kane, kes viimas kohtumises jäi nullile, ent oli meeskonna rünnakute lõpetaja mitmes olulises mängus. Läänekonverentsi finaali viimaseks jäänud kohtumises tegi ta kübaratriki. Finaalseeria neljandas mängus sai ta kirja väravasöödu ja värava ning viiendas kaks väravat, Kane´i arvele läks ka võidutabamus. Play-offides jäi tema arvele lõpuks meeskonna parimana 19 punkti – 9 väravat ja 10 söötu. Finaalseerias 6 väravat ja kaks väravasöötu.
«Pea käib ringi, ma ei suuda siiani päris täpselt aru saada, mis mängu lõpus juhtus. Pärast viigiväravat olime valmis lisaajaks, et end uuesti kokku võtta. Ja siis veel üks värav, uskumatu,» ütles ta MVP auhinda kätte saades. «See oli mu elu parim hooaeg. Paljud mängijad olid MVP auhinda väärt, eelkõige Corey Crawford,» tunnustas ta meeskonna väravavahti. Kane oli peaosaline ka klubi eelmises tiitlivõidus, just tema viskas Chicago võiduvärava 2010. aastal, mil samuti Stanley karikas pea kohale tõsteti.