Kui ma vaatan sprintereid, nende ennastunustavat trenni ja testi tulemusi, siis ma ei saa tõesti aru, miks neil eelmine talv nässu läks,» veab Eesti sprindikoondise vastne peatreener Christoph Schmid, kellele Mati Alaver omistas šamaani võimed, näole arusaamatu ilme. «Nad peaksid olema seal,» tõstab šveitslane parema käe silmade kõrgusele, «aga on seal,» sirutab ta vasaku käe küünra võrra paremast allapoole.
Tehvandi poolkergejõustikustaadion (jooksurada on vaid üks sirge ja kurv), kell näitab 9.30 (varajase trenni põhjus on suve kõige soojem päev), kui Schmid algava testtreeningu kava ette loeb.
Sprinterite näod venivad mõõdukalt pikaks. No mida! 300 meetrit jooksu aja peale, suusarolleritel eraldistart, ühisstart ja taas 300 meetrit. Jooksu! Täna 300 meetrit, homme 400, ülehomme ... Kas Schmid otsib oma parimale õpilasele, 2001. aasta 800 meetri jooksu maailmameistrile Andre Bucherile mantlipärijat?
«Ei-ei!» tõrjub Schmid. «Me ei hakka kogu aeg jooksma. Õigemini ei hakka üldse jooksma. Mul on vaja, et sportlased pingutaksid 50 sekundi kanti, saan laktaati määrata ja sellega pildi nende seisundist.»
«Ju treener vaatab, millisest puust oleme. Kas jalad üldse kannavad,» irvitab Siim Sellis, tunamulluse talve Eesti parim suusataja.
Esimesena läheb teele Triin Ojaste. Finišis purskab ta välja väljendi, mida siinkohal ei esitaks. Ja lisab, et jooks võttis käed täiesti läbi. Tund hiljem, kui kaks suusasprinti seljataga, tulistab Ojaste 300 meetris välja poolteist sekundit kiirema aja kui esimesel korral.
Schmid põrnitseb Ojastet: «Fenomenaalne!»
Triinu treenerist isa Kalju, kes laktaadivõtmisel abiks, soovitab äsjatoimunu kergejõustikusse ümber transformeerida: «Maris Mägi peaks enne 400 meetri jooksu uhama täiega kaks ringi suusarullidel, siis saab kaks sekundit ajast maha.»
Ülejäänud esimese jooksu aega ei paranda.
«Robustne värk,» toriseb Sellis, nägu naerul. «Jooksutunnet pole üldse.»
«Elu esimesed ja teised 300 meetrit,» kommenteerib Peeter Kümmel. «Joostud suusataja kange sammuga. Ju treener teeb aegadest oma järeldused.»
Schmid suuri järeldusi ei tee. «Aegadel pole erilist tähtsust. Laktaadinäitudel on. Koondislased paistavad suve kohta heas vormis olevat. Tahtsin näha sedagi, kuidas nad minu jooksuharjutusse suhtuvad. Suhtuvad positiivselt, tundub. Paistavad kõik võitlejad olevat.»
Teisele jooksule eelnenud rollerisprindi paneb kinni Saarepuu ja on rahul. Rahulolu peegeldub laias naeratuses: «Pingutada jõuan, aga kiirust veel pole.»
Ajal, kui sportlased rajal higi valavad, jõuab kiibitsejate seltskond arutada Petter Northugi seisundit. Norra koondisest lahkunud suusakuningas olevat paks ja rasvane nagu jõuluhani ning sai mäkketõusuvõistlustel Norra naisteltki pähe. Ojaste ega Piret Pormeister Eesti mehi ei võida, ka pole meeste kehadel rasva märgata. Aga eks näe, mis talvel juhtuma hakkab.
Ka jõuab Mati Alaver esitada mõttekäigu, miks suusaliit palkas just Schmidi sprintereid taas tippu viima.
Alaver: «Mo Farah võitis Londoni olümpial kaks kulda, aga mitmes ta eelnevalt maailma edetabelis oli? 38. kohal! Mis tähendab, et ta suutis valmistuda tähtsaima võistluse võitmiseks. Nagu ka Thomas Alsgaard 2003. aastal, kui sai Norra meistrivõistlustel tollesama 38. koha, kuid viis nädalat hiljem tuli maailmameistriks ja tema algatatud rünnak võttis Andrus Veerpalult medali.»
Eelnev on esimene osa Alaveri mõttekäigust. Teiseks tsiteerib ta Soome hokitreenerit Raimo Summaneni, kes öelnud: «Treeneri suhe sportlasesse on nagu šamaani suhe teispoolsusesse. Üks üritab midagi öelda, teine üritab aru saada.»
Ja nüüd kokkuvõte: «Loodame Schmidi šamaanlusesse. Me võinuks palgata treeneriks mitmeid nimekaid mehi, kümnekordseid MK-etappide võitjaid, kuid ükski neist pole tšempioni ette valmistanud. Schmid on. Sport on praktiline tegevus, ilus jutt ei maksa midagi.»
Timo Simonlatser vaatab kolleegide ponnistusi kõrvalt ja seisab kui tikk: «Norra lumelaagrist naastes lõi selja nii meeletult valusaks, et kutsusin kiirabi. Tehti süst ja öeldi, et aja end jalule. Ei ajanud ma midagi. Järgmisel päevalgi, kui arstile läksin, tegi iga samm piina. Ultraheli leevendas. Diagnoos rahvakeeli: selg andis pärast rasket koormust järele. Nüüd ootan, kuni selg terveks saab. Õnneks tohin ratast sõita ja ujuda.»
Testtreening saab läbi. Hingeldamised on hingeldatud, laktaadinäidud teada. Tartu Ülikooli doktorant Kümmel, kes pani teises jooksus – selle tulemus maksab enim – Kein Einastele nelja sajandikuga ja oli kiireim, jääb ometi vaoshoituks ja teaduslikuks: «Absoluutkiirus ei tähenda midagi, kiire tuleb olla kolme-nelja minuti vältel. Aga mis Schmidi puutub, siis aktsepteerin teda. Tõsi, ma ei ole veel aru saanud tema süsteemist ja arusaamatut trenni on raske teha. Kuid täna õhtul istume maha, küll ta siis selgitab. Usun, et meil mõlemal on huvitavaid küsimusi ja vastuseid. Loodan, et meist saab hea tandem.»
Sotši olümpia vabatehnikasprindini on jäänud 230 päeva.