Christoph Schmid näikse olevat konkreetne mees, kel on kindlad seisukohad ja selge arusaam sellest, mida teha, et sportlane areneks. Kas ka areneb, see sõltub juba sportlasest. Siinkohal Schmidi viis lühimonoloogi.
Schmid: eestlaste ootused mind ei häiri
Maagiast ei arva ma midagi. Maagia on vaid salapära, mis mõnda treenerit ümbritseb. Tulemuse toob töö. Raske töö. Minu asi on leida iga sportlase puhul individuaalne tee, mida mööda ta edasi peaks liikuma.
Eestlaste ootused mind ei häiri. Tean, kui oluline on teile suusatamine, sama oluline, kui mäesuusatamine Šveitsile. Aga mind ei huvita, mida fännid ootavad, see mul ööund ära ei võta. Mind huvitab see, mida ootavad sportlased. Ja une võtab ära see, kui mõni neist lati alt läbi jookseb. Või töötab kehvalt ega anna parimat.
Õige treening on spordis suhteline mõiste. Mis täna õige, see homme vale. Mul oli õpilane, sai MMil 1500 meetri jooksus pronksi. Kirglik treenija, see oli ta tugevus. Aga ta arvas, et alati tuleb võistlusteks valmistuda samal moel nagu tol edukal hooajal, teha samasugused kontrollstardid. Ja olla parem kui eelmisel aastal. Ta oligi. Alati. Ent edu enam ei tulnud, sest ta kurnas end ettevalmistuse ja kontrollstartidega ära. Kopeerimine ei vii kuhugi, tuleb otsida uut teed. Ka pärast edukat aastat.
Individuaalsus on oluline. Igale sportlasele tuleb läheneda talle sobival moel. Kui sul on 200 Keenia imejooksjat või paar tosinat supersuusatajat nagu Venemaal, kui nende naised maailma valitsesid, võid teha mida tahad, medalid tulevad ikka. Viia innukas sportlane aegamisi tippu, vaat see on väljakutse.
Aafrika pikamaajooksjate edu üle olen palju mõelnud, aga vastust, miks nad muust maailmast üle on, pole leidnud. Äkki pole muu maailm valmis tegema nii ränka tööd, nagu omal ajal tegid Seb Coe, Steve Ovett või Steve Cram? Tegelikult mõned siiski on, aga vähesed. Asi on siiski tahtmises ja töös.