Uuele tasemele jõudnud seitsmevõistleja Mari Klaup õpib inglise filoloogiat ja kosmetoloogiat ning seab spordis kõrgeid sihte.
Klaup – piiga, kes jaksab tööd teha
2. juuli 2013, 06:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma saan rääkida vaid niikaua, kuniks häält jätkub,» ütles Mari Klaup eile ennelõunal jutuajamise sissejuhatuseks. Nädalavahetusel elus esimest korda seitsmevõistluses taset näitava 6000 punkti piiri ületanud Klaup tegi maksimaalselt pingutades oma niigi haiglasele kurgule liiga. «Kurk on väga valus. Nüüd on kõige tähtsam end terveks ravida,» lisas hiljuti angiini põdenud, ent antibiootikumide abil end Euroopa karikavõistluste superliiga jõuprooviks võistluskorda saanud piiga.
Tagantjärele targana saab öelda, et haiguse trotsimine tasus end ära. 23-aastane Tartust pärit mitmevõistleja ootas juba ammu, et see kunagi maagiliseks peetud piir ükskord ometi talle alistuks.
«Lootsin selleni jõuda juba eelmisel aastal, kuid mitmed ebameeldivad asjaolud langesid kokku,» meenutas ta. «Nüüdki on paljud mu käest küsinud, kas oskasin nii suurt rekordiparandust (isiklik rekord paranes 259 punkti – toim) oodata. Aga ma ise ju teadsin, milleks olen suuteline. Seekord õnnestus lihtsalt kõik alad kokku panna, aga ikkagi jäi veel varu.»
Spordist läbiimbunud
Treeneritest vanemate tütrena on Klaup imikust peale spordist läbiimbunud. Ta usub, et vanemad oleksid toetanud teda ka ükskõik mille muuga tegelemises, kuid sport hakkas juba väiksena justkui iseenesest meeldima ja enam ei oska ta mõnda muud tegevusala endale ette kujutadagi. Sportlasele hädavajalikud omadusedki on temas olemas – head geenid!
«Usun, et minu tugevamaks küljeks on võime teha palju tööd ja olla seejuures väga kannatlik,» andis Klaup endale hinnangu. «Mulle meeldib just mitmevõistlus. Treeningud on küll rasked, kuid mõne üksikalaga tegelemine muutuks lõpuks tüütuks. Eriti meeldib mulle nokitseda tehniliselt keerukamate alade kallal. Lihtsalt jooksmine pole minu lemmiktegevus.»
Mõnikord, kui asjad ei õnnestu ja oodatud tulemust ei sünni, tabab Klaupi inimlik soov saata kõik kuradile. Alles algusjärgus olevale karjäärile pole need hetked aga saatuslikuks saanud. «Õnneks lähevad sellised mõtted ruttu üle,» kinnitas ta. «Tegelikult mõtlen pidevalt hoopis sellele, mida ja kuidas peaks treeningutel tegema. Mulle meeldib oma tegemisi analüüsida, sest tahan saada paremaks.»
Pealiskaudsemale spordisõbrale võib Mari Klaubi nimi olla üsna võõras. Põhjus peitub selles, et viimased kaheksa aastat on Klaup elanud koos oma treenerist ema Katriniga Rootsis Göteborgis. Seal lõpetas ta gümnaasiumi ja seal käib ta ka ülikoolis. Inglise filoloogiat tudeeriv piiga on jõudnud magistriõpingute esimese kursuse lõppu. Ja kuigi tema kõnest võib tabada üksikuid pikka aega välismaal elanud eestlastele omaseid noote, peab ta end puhtalt eesti inimeseks.
«Kui me Rootsi tulime, polnud Tartus õiget treeningupaikagi. Nüüd pole küll enam tingimustes erilist vahet, kuid olen juba nii kaua seal olnud … Meil on seal klubi ja hästi kokkukasvanud treeningugrupp, kellega koos treenida,» rääkis Klaup, kes klubi poolt siiski rahalist toetust ei saa. Välismaalasena ei saa ta neid Rootsi võistlustel esindada.
Raha on noore sportlase puhul tihti üks olulisemaid märksõnu. Klaup kuulub Eesti Kergejõustikuliidu poolt järelkasvu toetamiseks loodud Dalkia tiimi, mille kaudu laekub tema pangaarvele iga kuu pisut üle saja euro. Treeningute ja varustusega seotud kulutusi aitab korvata kodune Tartu Ülikooli akadeemiline spordiklubi, toetust on saadud ka üksikutelt sponsoritelt. Igapäevast taskuraha pakub aga ülikoolis makstav stipendium. Tegemist pole heade sportlike tulemuste eest makstava tasuga, vaid õpingutes korrektselt edenevale üliõpilasele mõeldud toetusega.
Realistlikult kõrged sihid
Inglise filoloogina loodab Klaup leida tulevikus tööd tõlgina. Ettenägeliku inimesena ei aseta ta aga kõike ühele kaardile, vaid harib end ka kosmeetika vallas, sest varuvariant kulub ju marjaks ära.
«Tippsportlasel on keeruline treeningute kõrvalt tööl käia, kuid tõlkimine ja kosmeetika on valdkonnad, millega saab tegeleda ka spordi kõrvalt,» leidis ta.
Sport jääb Klaubi jaoks veel aastateks tavalisest töötegemisest tähtsamaks. «Eesmärgid on mul päris kõrged, kuid ma ei tahaks neid veel välja ütelda. Kõige parem on võtta asju hooaja kaupa,» lausus ta ja lisas, et eesmärkide seadmisel ta utoopiasse siiski ei lasku. «Ma ei arva, et suudan püstitada maailmarekordi, kuid näiteks olümpiamängudel soovin kindlasti võistelda.»
Kuigi Klaup veedab enamiku aega välismaal, kannustab teda soov astuda kannale aasta vanemale kodusele konkurendile Grit Šadeikole. «Püüan ta kinni, aga tema libiseb jälle eest ära,» sõnas ta naerdes.
Nädalavahetuse võistlusega sai Klaubil pool mitmevõistluse hooajast läbi. Neljast plaanitud võistlusest on jäänud veel kaks. Järgmisel nädalal sõidab ta Kaasanisse universiaadile. Vaatamata loo alguses viidatud haigusele loodab ta vormi säilitada ja püüda üliõpilaste tiitlivõistlustel kõrget kohta.
Augustis teeb ta aga tõeliste suurvõistluste debüüdi Moskva MMil. «Seal pole mul mõtet midagi erilist oodata, pigem on see võimalus võistelda esimest korda koos oma ala absoluutsete tippudega,» märkis ta.