«Isegi kõige meeletumates unistustes poleks osanud säärast täiuslikkust ette näha,» oli Marion Bartoli võidust hämmingus.
Wimbledoni staar Bartoli – vintske, visa ja eripärane
8. juuli 2013, 08:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantslanna Marion Bartoli triumf Wimbledonis on piisavalt üllatuslik, et anda lootust teistelegi tennisistidele, kes hõljuvad tipu jalamil, nende seas Kaia Kanepile. Kõiki asjaolusid kokku võttes poleks Bartoli tohtinud võita, aga võitis, kaotamata turniiri jooksul settigi. Kusjuures poolfinaalis ja finaalis purustas ta vastased põhjalikult: Kirsten Flipkensi 6:1, 6:2 ja finaalis Sabine Lisicki 6:1, 6:4.
Bartoli polnud Wimbledoni eel kaugeltki favoriit, polnud finaaliski, sest ...
Ta ei ole noor ja andekas, vaid juba 28-aastane.
Ta asus turniiri eel maailma edetabelis alles 15. kohal.
Ta on vaid korra suurturniiri – Wimbledoni – finaalis mänginud, kuid seda kuus aastat tagasi. Kirjas on ka üks poolfinaal (Prantsusmaa lahtised 2011).
Tema tänavune hooaeg oli seni kesine: 13 turniiri, ei ainsatki poolfinaali, ent neli kaotust esimeses ringis.
Ta vahetas veebruaris treenerit, lõpetades koostöö isaga ja palkas end juhendama endise tippmängija Amelie Mauresmo.
Saatuse suursoosik
Wimbledonis kujunes kõik Bartoli jaoks soodsaks – tal ei tulnud kohtuda endast edetabelis kõrgemal kohal asuva mängijaga. Kõige tugevam, kes vastu astus, oli maailma 17. reket Sloane Stephens. Kui saatus sulle kõik kaardid kätte mängib, oleks patt neid kasutamata jätta.
Finaalmäng peegeldas Bartoli tervet turniiri: ta ei andnud rivaalile võimalustki. Lisicki, kes veerandfinaalis Kanepi alistas, oli sedavõrd pettunud oma jõuetusest, et puhkes keset mängu nutma. Bartoli aga nautis toimuvat täiega: «Täiuslik päev. Imeilus. Päikseline. Peaväljak. Olin vaimustuses. Ma ei kaotanud settigi. Finaalis ega turniiril. Isegi kõige meeletumates unistustes poleks osanud säärast täiuslikkust ette näha. Õigupoolest oli võit isegi ülem kui täiuslikkus.»
Eriti uhke oli tütre võidu üle isa, keda koos kõigi ideedega peab tennisemaailm parasjagu hulluks.
Bartoli lööb nii ees- kui tagakätt kahe käega, sest isa otsustas kuueaastasele tütrele omaaegset superstaari Monica Selesit matkides isepärast tehnikat õpetada. «Minu idee, mida kõik pidasid ebanormaalseks, kuid millesse mina ja Marion uskusime, tõi lõpuks edu,» kiitles isa.
Tütar, kes pärast võitu läks isa kallistama, on kahekäetehnikaga rahul: «Minu isiku juurde kuulub eripära. Olla selline kui teised on igav. Pealtvaatajad, kes on jälginud kümmet matši, mäletavad päeva lõpuks tüdrukut, kes teeb midagi teistviisi, mängib tagajoonest eespool või muud säärast.»
Ülim agressiivsus on Bartoli teine eripära, mis pärit lapsepõlvest – väljakul, kus ta tennist mängima õppis, oli võrksein vastu tagapiiri ja nii tuli palli lüüa varakult, põrkelt, eespool tagajoont. Lisaks pani isa ta serve vastu võtma tükk maad tavapärasest ettepoole, tänu millele arenes välja imeline käe-silma koordinatsioon.
Esimene ei jää viimaseks
«Marion ei saa olla passiivne,» selgitas isa tütre ülimat agressiivsust. «Löögistiili tõttu on tal raske võita pikki pallivahetusi, seega peab ta punkti ruttu kätte saama. Marion tahtis saada tšempioniks ja ma aitasin tal selleks saada.»
Bartoli ise arvas, et esimesele võidule järgnevad teisedki: «Annan endast parima, et Wimbledoni triumf ei jääks viimaseks.»
Pisut tõrva tilgutas meepotti BBC Radio 5 kommentaator John Inverdale, kes pillas pärast Bartoli võitu killu tema välimuse kohta: «Ma ei imestaks, kui isa ütles talle, kui ta oli 12, 13, 14 aastat vana: «Sinust ei saa iial hea väljanägemisega tennisisti. Sinust ei saa kunagi Šarapovat, sinust ei saa 180-sentimeetrist, sinust ei saa iial pikajalgset. Seega peab sinust saama kõige vintskem ja visam võitleja, keda tenniseväljakul nähtud.»»
Mõistagi vabandas Inverdale hiljem oma väljaütlemiste pärast, ent mis vintskusesse puutub, siis ses suhtes oli tal õigus.
----------------------------------------
Brittide 77 aastat ootust lõppes
Britid pidid ootama 77 aastat, et pärast Fred Perry triumfi taas oma poiss Wimbledoni meesteturniiri võidaks. Šotlane Andy Murray purustas finaalis tunamulluse tšempioni Novak Djokovici kolmes setis 6:4, 7:5, 6:4.
Kahe võidu ehk aastate 1936 ja 2013 vahele mahtus maailmasõda, Berliini müüri ehitamine ja lammutamine, ameeriklaste käik Kuule, Briti naispeaminister ning palju muud. Aga mis tulema pidi, see tuli – Murray, kes mullu kaotas finaalis Roger Federerile, ei andnud seekord Djokovicile mingit võimalust. Tõsi, võit tuli alles neljandalt matšpallilt, kuid sel pole tähtsust.
«Uskumatult raske matš,» ütles Murray vahetult pärast mängu. «Ei tea, kuidas viimased punktid võitsin, aga õnneks võitsin. Tean, kuidas igaüks tahtis näha britti Wimbledonis triumfeerimas ning loodan, et igaüks nautis mängu ja tulemust.» PM