Me kõik armastame Džoeli!

Keelatud võte: San Jose meeskonna mängija rebimas Joel Lindperet särgist (mitte selleks, et reklaam paremini paistaks). Tegelikult, kinnitab Lindpere, on vastane tema hea sõber New York Red Bullsi meeskonna päevilt. Foto: Erakogu

Kutsu! Kutsu! hüüdsin Michigani järve kaldal rihma otsas minu poole tüürivale chihuahua'le.

Et mis mõte on Chicagos jalutatavat koera eesti keeles enda juurde kutsuda?

Aga sisetunne ütles, et on mõtet.

Ja oligi. «Eestlased või?» küsis koera jalutav mees.

Nüüd vaatasin teda, mitte enam koera.

No muidugi: «Joel Lindpere!? Tere!» ja ulatasin tervituseks käe. «Olen teie karjääri viimastel aastatel jälginud.»

Ma ei kuulu jalgpallifanaatikute hulka, aga Lindpere käekäik on teiste Eesti mängijatega võrreldes tõepoolest rohkem huvi pakkunud. Lõppeks on ta ju ainus Eesti profijalgpallur Ameerikas, ja sugugi mitte reategelane. Kolm aastat kuulus ta New York Red Bullsi tugitalade hulka. Talle jagasid kiitust nii USA spordipress kui ka meeskonnakaaslased. Käesoleva aasta algusest mängib ta Chicago Fire särgis.

Kahekuuse chihuahua, nagu selgus, oli Lindpere võtnud alles viis päeva tagasi varjupaigast. Kas uus väike pereliige öösiti magada ka laseb, uurisin. Spordimees vajab ju korralikku puhkust. Laseb küll, tuli vastuseks. Ja kui hakkabki niutsuma, lisas Lindpere, seisab ta pisut aega kutsika pesa kõrval ning siis on jälle tükiks ajaks rahu majas.

Kui kauaks on plaan Chicagosse jääda, päris Lindpere. Vastasin, et nelja päeva pärast on kojusõit.

«Mul on kolmapäeva õhtul mäng. Saan teid mängule kaasa võtta,» tegi ta ettepaneku.

Lapsed, ealt küll juba täiskasvanud, olid kutsest vaimustatud. Isegi tütar, kes spordist midagi ei pea. Kokku lepitud!

Ja kui veel midagi Chicago kohta küsida tahate, võtke aga ühendust, lausus Lindpere lahkelt ning istus siis oma perega neljarattalise laenatud sõiduriista sadulasse. Näis, kuidas sellega vastutuult sõidetud saab, lisas ta.

Ega see kõrvalt vaadates kerge paistnud. Chicago on ju tuntud kui windy city, tuuline linn.

Võidujooks ajaga

Kolmapäeva õhtupoolikul, mängu päeval, kallab kui oavarrest. Lindpere helistab kell kolmveerand viis, et hakkab kesklinnas kodu juurest sõitma, ning võtab meid Travelodge’i hotelli eest kohe peale. Kuid aeg venib. Valget Mercedest ei paista kusagilt. Michigani avenüül, Chicago kuulsaimal ja uhkeimal tänaval, mida mööda Lindpere saabuma peaks, venivad autod vihmas nagu teosammul ...

Lähme sajus Michigani avenüüle Lindpere autole vastu, et aega kokku hoida.

Kui viimaks autosse istume, jääb Lindperel vähem kui kolmveerand tundi, et kesklinnast umbes 25 km kaugusele Toyota Parki staadionile jõuda. Ent liiklus paistab totaalselt umbes. Tipptund ju.

«Kui nüüd hiljaks jääme, määrab klubi trahvi?» tunnen muret.

«Oh, pole hullu,» vastab Lindpere, otsides pardaekraanil marsruuti, mida pidi lõigates kiiremini kohale võiks jõuda. Ei taha väga pealetükkiv olla, et täpsustada, kas tema vastus tähendab, et trahvisumma pole suur või on väike hilinemine andeks antav.

Mitme kiire, kavala haagiga, nagu ründavale poolkaitsjale kohane, leiab Lindpere lõpuks vaba tee staadioni poole. Vihmgi jääb peagi järele. Siis saab liiklusele keskendumise asemel vestelda ka elust enesest.

Ta räägib, et kõige väsitavamad on pikad lennud riigi eri otstesse. MSLi profiliigas on igal meeskonnal lubatud aastas neli tšarterlendu. Ülejäänud on regulaarlennud, mis võtavad meeletult aega: liiklusummikud, pidevad hilinemised ja mitmetunnised ajavahed. Chicago on talviti, kui üle järve puhuvad vingelt lõikavad tuuled, lendude hilinemise poolest Ameerikas linn nr 1. Hotellid on see-eest korralikud, Marriotti klassist, ja asuvad kesklinnas, mis võimaldab ka turisti mängida. Teisalt kulub võõrsil mängudele tavaliselt kolm päeva.

Imekombel jõuame staadioni reserveeritud parklasse, mille väravas valvurid Lindpere käeviipega läbi lehvitavad, minutipealt õigel ajal. Lindpere võtab pintsakutaskust ümbriku ning ulatab sellest meile pääsmed tribüünile ja klubi külaliste loundži, aitab koridoride rägastikus leida õige teeotsa ja suundub siis kiirel sammul oma teed. Ei mingit spordikotti käe otsas. Kõik vajalik ootab teda juba riietusruumis.

Nimi tragöödiast

Loundžis saab süüa, aga mitte tasuta. Hamburger maksab seitse dollarit, väike tuutu praetud kartuleid neli dollarit. Kõige odavam on hot dog ehk sai viineriga – kaks dollarit. Aga joogipurk, kui midagi ostad, on hinna sees. Tribüünil maksab ülejäänud pealtvaatajaile anum popkorni neli dollarit ja umbes pooleliitrine õlletops viis dollarit.

Pool tundi enne mängu algust on 20 000-kohaline staadion veel suuresti tühi. Lindpere oli oletanud, et mängule koguneb vast 10 000 fänni – töönädala keskpaik ju. Aga pikkamisi saab kolm neljandikku istekohtadest täidetud. Otsatribüünil löövad paarsada andunud fänni mängu alates laulu lahti ning püüavad sellega nakatada ka teisi.

Lindpere ei alusta algkoosseisus. Seda oli ta juba staadionile sõites oletanud. Kuid treener teeb palju vahetusi, lisas ta, ning küllap pääseb ta samuti platsile.

Chicago meeskonna vastaseks on San Jose Earthquakes Californiast. Meeskonna nimi Maavärinad on pärit San Jose ajalehe lugejate seas korraldatud nimekonkursilt: linn asub maavärinaterohkes piirkonnas. Chicago Fire on saanud nime Ameerika 19. sajandi ühe suurema tragöödia, 1871. aasta suure tulekahju järgi, milles jäi koduta kolmandik linna elanikest, 100 000 inimest.

Otsatribüüni lakkamatu laul katkeb veerand tunni järel, kui vastased esimesel kontrarünnakul latist tagasi põrganud palli peaga väravasse kõksavad. («See tahajäämine on meile juba nagu traditsioon, millest kuidagi lahti ei saa,» sõnab Lindpere pärast mängu.) Poolaja eel saab siiski viik jalule seatud ning kohe pärast vaheaega, mida aitab sisustada koerte jalgpall, läheb Chicago 2:1 juhtima.

Seejärel saadab Fire treener platsile mängija number 26, Joel Lindpere.

Ootamatu tabamus

«See on meie mees!» ei saa ma jätta enda ees ja kõrval istuvaile nooremas keskeas ladinaameeriklase välimusega meestele-naistele uhkusega teatamata. Nad, nagu seni näha olnud, kuuluvad samuti Fire paadunud fännide hulka. «Let’s go, Fire!» ja «Come on, boys!» on täiest kõrist lendu lastud hüüded, millega nad lemmikuid ergutavad. Sellistega võib ju oma tundeid jagada.

«See on eesti mees,» osutan platsil Lindperele, «ja meie oleme ka eestlased!»

Kõik vaatavad meid suure siira huviga. Enam polegi nii tähtis see, mis toimub platsil. Nüüd on küsimuste aeg: kust te Joeli teate? kas te olete sõbrad? kas te tulitegi Chicagosse tema mängu vaatama?...

«I love Joel!» teatab mu ees istuv pikkade pruunide kiharate ja suurte silmadega naine, keda võiks kaunitariks nimetada. (Joel kõlab ameeriklaste suus Džoel.) Ta osutab oma mehele ja ütleb: «See on mu abikaasa. Ta meeldib mulle. Aga ma armastan Joeli!»

«Me kõik armastame Joeli!» lisab ta mees.

Seni kui nad mitmekesi oma Džoeli-vaimustust jagavad, lendab pall nurgalöögist Fire trahvikasti nurka, teeb seal mängijate vahel imelikke põrkeid ja maandub Chicago meeskonna väravas.

Oh, shit. 2:2.

Pärast mängu võin tagantjärele targana tõdeda, et parem ongi, kui toda olukorda vahetult ei näinud.

Pealtvaatajad suurendavad detsibelle. Kümme minutit enne mängu lõppu lähebki vastaste värava all madal sööt diagonaalis läbi trahvikasti otse ründaja Chris Rolfe’i jalale ning sealt San Jose väravasse. Chicago mehed hüppavad otsajoone reklaamplakatitest üle laulvate fännide embusse, Lindpere nende seas, nagu oleks sooritanud MM-võistluste kuldse tabamuse. Ameeriklastest tribüünisõbrad löövad meiega võidukalt käsi kokku ning kingivad meile lõpuks Chicago meeskonna villase fännisalli. (Eks nad ole juba üksjagu õlut ka ära joonud, nendime omavahel.)

3:2 Lindpere meeskond võidabki. Üheksa kohtumist järjest on Fire püsinud kaotuseta.

Milleks tennisepall?

Pärast mängu on loundž väikseid jalgpallisõpru puupüsti täis, nende seas ka mõned jalgpallurite naised. Fire meeskonna liikmed tulevad ükshaaval riietusruumist, jagavad autogramme ja teevad lastega koos pilti.

Lindpere tuleb viimaste hulgas, kollane tennisepall peos. «Olen 15 aastat jalgpalli mänginud,» lausub ta, «aga mitte kunagi varem polnud veel omaväravat löönud.»

Selgub, et too õnnetu 2:2 viigivärav, millest keegi tribüünil õieti aru ei saanud, oli sündinud kogemata just tema pea pihta lennanud pallist. Hea, et me tribüünisõbrad seda ei märganud.

«No vähemasti värav seegi,» lohutame Lindperet hapu naljaga.

Kell pool üksteist hakkame sõitma tagasi kesklinna poole. Lindpere räägib, et USA karikavõistlustel on meeskond jõudnud poolfinaali, mis toimub kuu aja pärast nende kodustaadionil. «Karikavõit annaks võimaluse mängida Põhja- ja Lõuna-Ameerika ühisturniiril, mis on nagu meie regiooni Champions League,» selgitab ta. «Me panustame sellele tõsiselt. Selleks on vaja ainult kahte võitu.»

Michigani avenüü äärest, kus Lindpere meid maha poetab ja hüvasti jätame, paistavad Chicago pilvelõhkujad uhkelt öistes tuledes. Neist ühe fassaadile oli paar päeva tagasi moodustatud tuledega kiri «Stanley is back» – Chicago Blackhawksi hokimeeskond oli pärast kolmeaastast vaheaega võitnud taas Stanley karika. Tolle äsjase võiduka tulikirjaga pilvelõhkuja taha jäävas pilvelõhkujas elabki 46. korrusel Lindpere.

Aga kollane tennisepall? Ei, see pole chihuahua mänguasi. Seda on sageli vaja selja alla massaažiks, et selga töökorras hoida.