/nginx/o/2013/01/30/1548818t1h2586.jpg)
Eesti U20 korvpallikoondis langes EMi A-divisjonist välja. Kindlasti leidub palju neid, kes leiavad, et peatreener Andres Sõber ei saanud oma tööga hakkama, mängijad olid ludrid ja tegelikult oleks neil kõigil õige suunduda tootvale tööle. Mõttetu lalin.
Tegelikult on Sõber hea treener ja koondisest leiab noori mängumehi, kes võivad tulevikus koputada ka rahvusmeeskonna uksele. Seepärast tulebki kodusel finaalturniiril saadud tagasilööke võtta õppetundidena. Jah, need on valusad, kuid kaotustest tuleb teha õiged järeldused ja seeläbi neist kasu lõigata.
Eelkõige puudutab see Eesti U20 koondisse kuuluvaid mängijaid. Nii mõnigi pallur, kes koduse meistriliiga hooaja põhjal arvas end olevat juba mängumehe, peaks nüüd mõistma, et päris korvpalluriks saamiseni on minna veel pikk tee. Üks asi on hullata hõreda graafikuga koduliigas, midagi muud aga pikk ja raske turniir, kus iga kohtumine on kuratlikult raske ja vaimne surve muutub füüsilisest koormusest rängemaks.
Turniiri algus näitas, et vähemalt kuus-seitse põhimeest on võimelised mängima korralikku korvpalli, kuid juba nendes kohtumistes oli märgatav ka eeldatavate liidrite ebakindlus. Mäng-mängult muutus aga võidukohustust tundnud mängijate vaimne surve üha suuremaks. Viimaste kohtumiste järsud ärakukkumised ongi vaimse väsimuse tagajärg.
Eesti noorte korvpallurite hulgas on väga populaarseks saanud jutud välismaale siirdumisest. Tallinnas nähtu põhjal pole aga kellelgi erilist põhjust piiri taha rutata. Jah, Rauno Nurger on huvitav kuju ja tal on eeldused tõusta meestekoondisse, kuid kas selleks on vaja minna USAsse? Äkki mõtleks hoopis sellele, mis jäi koduklubis Raplas ja Audenteses tegemata, ja asuda vigu parandama? USA ülikoolide usku inimesed kiidavad sealseid treeninguid, kuid enese füüsiline arendamine ja mängutehnika lihvimine polnud ka Eestis keelatud. Nõrgana Ameerikasse minnes on oht end füüsilises mängus lihtsalt ära lõhkuda.
Või Martin Jurtom – noormees unistab Sloveenia liigast. Esiteks oli väga halb mõte saata teda keset EMiks valmistumist end sinna näitama – selle käigu tappev tulemus oli turniiril selgelt näha –, teiseks võiks aga enne kuhugi kippumist teha kodus ühegi hooaja tõsist tööd.
Küll aga kuluks keskkonnavahetus ära Rait-Riivo Laanele. Raplas end mängujuhina kuningana tundvale mehele oleks vaja arenguks meeskonnasisest konkurentsi. Sellises riigis, kuhu oleks korvpalli mõistes mõtet minna, ta veel läbi ei lööks, sammu edasi saaks aga astuda ka kodumaal. Miks mitte koputada mõne eurosarjas palliva meeskonna uksele.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)