Dopinguraport määrib puhaste ratturite nime

Erik Zabeli vabandused ei mõju kuigi veenvalt. Foto: AFP/SCANPIX

Prantsuse senati raportit, mis paljastas mitme tippratturi dopingutarvitamise, hinnatakse ebaõiglaseks ja leitakse olevat koguni seadusega vastuolus.

Prantsusmaa senati läinud nädala otsus avalikustada hulk eelmise sajandi lõpus Tour de France’il positiivse dopinguproovi andnud ratturite nimesid vallandas rattamaailmas pigem pahameele, mitte ei toonud rahulolu, et järjekordsed valemängijad vahele võeti.

Endine profirattur Jaan Kirsipuu on samuti seda meelt, et kogu avalikustamine on läbi viidud nii, et see pigem määrib kui puhastab rattaspordi mainet.

«Mind häirib see, et nimepidi teatati neist, kes on positiivse proovi andnud. Sinna juurde lisati vaid, et oli ka negatiivseid proove, aga võinuks siis ju ka need avaldada. Praegu ei usu keegi niikuinii, kui mina ütlen, et olin puhas poiss,» tõdes Kirsipuu. «Sellisel moel läbiviidavad avalikustamised pigem rikuvad inimeste suhtumist – praegu võivad asjad ju meie alal oluliselt paremad olla, aga halb märk jääb ikka kõigele külge.»

Senati uurimuse teatel tarvitasid veredopingut EPOt 1996. aasta tuuril nii üldvõitja Marco Pantani kui ka teise koha saanud Jan Ullrich. Lisaks mainiti nimepidi ära sprinterid Erik Zabel ja Stuart O’Grady – Kirsipuu omaaegsed suurimad konkurendid. «Midagi üllatavat selles küll minu jaoks ei olnud,» lausus Kirsipuu. «1990ndate lõpus kasutas enamik sõitjaid midagi, aga ega ma ennast sellega ei vaeva, mida nemad tegid või mitu võitu minul võiks rohkem olla.»

Andsid kiusatusele järele
Tänavuse Tour de France’i järel tippspordist loobunud O’Grady oli seejuures üks sajandivahetusel valitsenud «dopingukultuuri» ägedamaid kriitikuid. Raporti avaldamise päeval tunnistas ta ühele Austraalia väljaandele antud intervjuus aga, et kasutas 1998. aasta tuuril tõepoolest EPOt. Samas lisas austraallane, et samal aastal Touri saatnud pidevad politseireidid hirmutasid ta lõplikult dopingutarvitamisest eemale.

Sellegipoolest võib austraallane nüüd ilma jääda ka kolmedel olümpiamängudel võidetud medalitest – 1992. aastal Barcelonas toimunud OMil sai ta hõbeda, neli aastat hiljem Atlantas kaks pronksi ja 2004. aastal Ateenas kuldmedali. Austraalia olümpiakomitee (AOC) sõnul on Rahvusvahelisel Jalgrattaliidul (UCI) täielik õigus esitada Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele (ROK) vastav avaldus.

«On väga kurb, et teda ei jääda mäletama kui fantastilist konkurenti, vaid kui sportlast, kes ei suutnud dopinguahvatlusele vastu panna,» nentis AOC kõneisik Mike Tancred. O’Grady pidi lahkuma ka AOC sportlaskomisjonist.

Zabel tunnistas aga pärast senati raportit, et tarvitas keelatud aineid ajavahemikul 1996–2003. «Kasutasin dopingut aastaid. Mul polnud kunagi selge struktuuriga dopingukava, ka ei aidanud mind ükski asjatundja,» sõnas sakslane Süddeutsche Zeitungile. «Tarvitasin EPOt, kortisooni ja isegi veredopingut. Seda oli palju.

Kuid ma ei mõelnud endast kordagi kui suurest dopingutarvitajast.»
Zabel lisas, et noore ratturina ei mõelnud ta ka oma tegude tagajärgedele. «Loomulikult teadsin hästi, et teen keelatud asja. Keegi ei sundinud mind EPOt võtma, see oli minu otsus. Tahtsin vaid kinni hoida oma unistusest – elada profiratturi elu. Armastasin seda ala, mu isekus oli lihtsalt veelgi tugevam,» sõnas Zabel, kes on tänaseks vallandatud Katjuša profitiimi treeneri ametist ja taandunud ka UCI ratturite nõukogust.

Ebausaldusväärsed proovid
Kirsipuud Zabeli ilusad vabandussõnad paraku väga ei veena. «Ju ta kahetseb ikka rohkem seda, et vahele jäi. Tol ajal peeti lolliks siiski pigem seda, kes midagi ei kasutanud,» nentis eestlane. «Hea küll, O’Grady ütles, et tarvitas EPOt vaid 1998. aastal, Zabel aga rääkis kunagi, et võttis 1996. aastal ainult nädal aega EPOt. No see jutt ajas küll kõvasti naerma,» lausus Kirsipuu.

Lisaks avaldamisviisile on karmi kriitika osaliseks saanud ka tollaste proovide usaldusväärsus. «Nagu selgus, oli seal paljude näidiste puhul proovimaterjali nii vähe, et kahte proovi võtta ei andnudki,» sõnas Kirsipuu. «Isegi UCI ütles, et ratturite tulemusi ei saa nullida, kuna proovid viitavad küll EPO tarvitamisele, aga pole legaalsed.»

UCI esines pärast senati raportit avaldusega, märkides, et mõnes mõttes langesid ratturid pettuse ohvriks. «Teame tegelikult juba alates 2005. aastast, et osast 1998. aastal võetud proovidest leiti EPO jälgi.

Proove testiti tagantjärele teaduslikel eesmärkidel, pealegi ei austatud ratturite õigust nõusolekule ja anonüümsusele. Seetõttu leidsime, et neid tulemusi ei saa võtta kui valiidset tõestusmaterjali dopingutarvitamise kohta,» teatas UCI, märkides olulise argumendina samuti ära, et B-proove võtta ei olnud võimalik.