Kanter: tahan veel kord kogeda võidutunnet

Esimest korda Moskvas viibiv Gerd Kanter tõttas päev pärast medalivõitu tutvuma Punase väljakuga. Foto: Liis Treimann

Moskva MMilt kettaheites pronksi võitnud Gerd Kanter leiab, et eneses pettumine on normaalne ja õige spordimees peab olema enesekriitiline.
 

Võib ju mõtelda, et tore on spordiga lõpetada, olles veel tipus. Aga kui mul õnnestuks Rio de Janeiro olümpial võita, siis see oleks vinge koht punkt panna! Siis saaksin öelda, et kurat, ma tulin tagasi ja tõestasin, et võin veel võita! Sellise hetke ootus on jätkamiseks piisav motiveerija.

Tõsi, spordis pole midagi kindlat, aga see teebki asja huvitavaks,» rääkis Gerd Kanter ja neid sõnu lausudes kiirgas tema olekust sellist tahtmist ja kirge, nagu oleks ta valmis silmapilk mägesid liigutama. Päev varem, Moskva MMil kettaheite pronksmedali võitmise järel pettunud olekuga mees oli nagu ümbervahetatud.

«Annan endale aru, et ma ei hakka enam kunagi kettaheite maailmas niimoodi domineerima, nagu seda teeb praegu Robert Harting või kunagi Virgilijus Alekna. Pärast Pekingi olümpiat pole uut edu tulnud, aga tahaksin veel kord kogeda võidutunnet ja kõikidele kiibitsejatele tõestada, et olete mind maha kandnud, aga minus on veel sisu.»

Gerd Kanter, teisipäeva õhtul jäi mulje, et kettaheide ei paku sulle enam sellist rõõmu ja emotsiooni nagu mõned aastad tagasi. 

Seekordne tulemus ei saagi rõõmu pakkuda. Kui sa valmistud millekski ja oled viimased kuu aega sellel lainel ning kui soov ei täitu, siis olenemata medalist ei saa ju teha kohe teist nägu ja öelda, et just medal oligi ainus eesmärk. Eneses pettumine on normaalne, sest õige spordimees peabki olema enesekriitiline ja endaga kurjustama. Tean, et olen ka enamaks võimeline.

Tavaliselt õnnestub võistluses vähemalt üks heide, kus tunned, et energia läheb kettasse – siis karjud ja lased selle endast välja. Siin seda ei juhtunud ja energia jäi sisse. Olen kindel, et minus on veel valmisolek hooaja marki parandada.

Moskva MMi kettaheite lõppvõistlus oli üks viimaste aastate tuimemaid. Võidumees Robert Harting tegi küll ära oma särgirebimise, kuid erilist emotsiooni ei paistnud kellelgi. Kas häda võib olla selles, et kettaheitemaailmas on asjad liiga paigas – esikolmik oli ju täpselt selline, nagu eeldati?

Kui vaadata tagasi Londoni olümpia finaalile, siis seal oli tõesti hoopis vingem võistlus. Seekord läks Harting kohe oma teed, mina jäin maha ja Piotr Malachowskist oli ka näha, et kulla peale ta ei lähe. Ülejäänud mehed mängisid ikka sedasama, endale harjumuspärast stsenaariumit. Võistlus oli tõesti tavalisest tuimem ja justkui midagi jäi puudu.

Kettaheide vajab raputust, et atraktiivsusega pildil püsida.

Atraktiivsuse kadumist ma ei pelga, näiteks odaviskes on atraktiivsusega suuremadki probleemid – tulemustes on nende kukkumine väga kõva. Kettaheites ikkagi alla 65 meetri tiitlivõistluste medalit ei anta. See on aga tõsi, et ühtegi uut tulevikuvenda pole orbiidile tulnud.

Seepärast muutuvadki tipud mugavaks, konkurents on napp.

Ma ei usu, et muutume liiga mugavaks. Võitmise või medali saamise tulemuste piir on jätkuvalt väga kõrgel. Tegelikult on esimeste meeste vahel ka piisavalt tihe konkurents, mis tõstab omakorda medalite hinda. 

Aga sina ise – kas vajaksid uut impulssi ja ergutust? Medalid küll tulevad ja kõik oleks justkui hästi, aga tundub, et vajad sütitamist.

Olen selle peale tõesti mõelnud, aga Londoni olümpia rõõmustas ja tekitas arvamuse, et hakkan taas lähenema sinna, kus olin varem. Paraku tuli tänavu uuesti tagasilöök.

Olen ka varem öelnud, et Harting ja Malachowski ei mõju mulle kaugeltki nii nagu aastate eest Alekna või Aleksander Tammert. Nende meestega konkureerimine tekitas hoopis teistsuguse tunde.
Tänavuse hooaja eel tahtsin Martin Kupperit oma gruppi, et oleks treeningul üks noor mees, kes ärritaks ja otsiks võimalust mulle koht kätte näidata. Paraku tegid poisid teise valiku.

Vaatamata kõigele on medalite eest võitlemiseks vajalik isu sinus säilinud.

Ma ei saa ütelda, et suudan end kodustel jõuproovidel väga hästi käima saada, aga suuremad võistlused on ägedad.

Näiteks tänavu oli Londoni olümpiastaadionil Teemantliiga etapp, kus õnnestumise peale 50 000 inimest rõkatab. Need on hetked, mida sportlasena tahad kogeda.

MMi medal on sul küll taskus, aga kriitikutel on hea öelda, et Kanteri tase on langenud. Ketas kukub varasemast lähemale.

Kindlasti ongi natuke langenud. 2010. aasta oli viimane hooaeg, mil suutsin ületada 70 meetri joone. Pärast seda on tulemused kukkunud. Kui näed, et tulemust ei tule, siis see hakkab seesmiselt kriipima. Optimismi tekitab aga see, et mullu oli vähemalt treeningutel 70 meetrit olemas. Tänavu pole aga treeningulgi minu heited küündinud üle 68 meetri.

Moskvas oli esimene tiitlivõistlus, kus sul polnud abiks treenerit. Ilmselt oskad nüüd juba hinnata, kas tänavu võis midagi jääda ka omapäi treenimise taha.

Eks see on nii ja naa… sellises vanuses määrab juba väga palju konkreetne päev ja enesetunne. Mõni päev võibki olla selline, et treeningul saad juba kümne heitega selgeks, et targem on selleks korraks lõpetada. See on juba ealine iseärasus ja kui on halb, siis tuleb seda aktsepteerida ja minema jalutada. Tuimalt tampides midagi ei muuda. Moskvas juhtus selline asi esimest korda tiitlivõistlusel.

Muus osas liikusime koos abilise Indrek Tustitiga õigel teel. Soovin, et valmisolek heaks tulemuseks kestaks pikemat aega, siis oleks võimalik treeningutel seda seisundit rohkem tunnetada. Treeningud ongi ju need kohad, kus enesekindlust koguda. Kui aga ketas kukub iga kord 65 meetri peale, pole võistluseski palju rohkemat oodata. Viimasel ajal on minu võistlustulemused treeninguheidetega võrdsed või vahel üllatusena meeter või natuke rohkem pikemad.

Kas oled kindel, et suudad end ise viia soovitud seisundisse?

See ei õnnestunud meil ka eelmisel aastal, kui treener oli veel kõrval. Päris omapäi pole me nüüd ka olnud, vaid tõime kõrvalist abi ka sisse. Aga lõpuks jääb see ikkagi enda konkreetse päeva tunde taha. Näiteks eelvõistlusel oli mul veel varu olemas, aga võistluses polnud enam midagi juurde võtta.

Rääkisin pärast võistlust isaga ja tema arvas, et võib-olla keskendusin liialt eelvõistlusele. Aga mul oli võtta Londoni kogemus … samasugust kvalifikatsiooni ei saanud ma endale siin lubada. See kulutanuks liiga palju vaimu ja füüsilist energiat.

Seega oled seisukohal, et saad treenerita hakkama.

Sellel hooajal on olnud ju ka positiivseid hetki. Lihtsalt seljavigastus vajutas oma pitseri. Moskva MMi ajaks jõudsin küll vigastuseelsesse seisu, aga vahepealne faas, kus pidin minema paremaks, jäi olemata. See on kurb, aga sain hulga kogemusi, mida tuleb edaspidi veel kriitilisemalt jälgida.