/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)
/nginx/o/2013/08/15/1970978t1hbd4c.jpg)
Julia Beljajeva MM-kulda oskasid vähesed oodata, kuid Eesti spordis on meeldivaid ootamatusi varemgi ette tulnud.
Spordiajaloo üllatuspommi lõhkas maadleja Heiki Nabi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast Julia Beljajeva maailmameistritiitlit liikusid spordipubliku kulmud imestusest pealaele – kulda võis oodata vehklejatelt küll, kuid mitte 21-aastaselt Eesti neljandalt numbrilt. Pakuti, et tegu on meie spordiajaloo suurima üllatuspommiga. Postimees aga nii ei arva ning esitab siinkohal oma edetabeli, kuhu mahub viis justkui tühjast tulnud medalivõitu.
Heiki Nabi,
MM-kuld 2006
Kui Hiiumaa kreeka-rooma maadleja Nabi Hiinamaal ühe vastase teise järel alistas ja tšempioniks krooniti, asusid ajakirjanikud paaniliselt tema kohta infot otsima. Väga ei leidnud.
Universiaadi pronks, üks MK-etapi võit ning mõni Eesti meistri kuld pole just saavutused, mille najal maailmameistriks tulla. Asjatundjadki olid hämmingus. Eesti koondise peatreener Henn Põlluste tunnistas: «Arvasin, et Heiki kasvab päris meheks Londoni olümpiaks. Aga näe, kasvas kiiremini.»
Kusjuures Põlluste oli mõneti prohvetlik, sest järgmised kuus aastat oli Nabi pildilt kadunud ning naasis sinna Londonis hõbedat võites. Taas kõigile üllatuseks.
Julia Beljajeva,
MM-kuld 2013
Beljajeva (21) polnud enne võitu sugugi tundmatu kuju, vaid pärjatud vehkleja. Ühelgi teisel Eesti olümpiaala sportlasel pole ette näidata üheksat noorteklasside tiitlimedalit. Ent Beljajeva kogus on ka täiskasvanute EMilt naiskondlik kuld ja pronks.
Küll aga asus Beljajeva vaatamata tiitlitele Eesti edetabelis alles neljandal kohal ega olnud viimastel aastatel individuaalvõistlustel teab mis edukas – MMil oli seni parim koht 28., EMil 17. ja MK-etapil 13.. Nüüd on ta maailma parim.
Andrus Veerpalu, MM-hõbe 1999
Mis sest, et Veerpalu oli saanud Nagano olümpial 8. koha ning mahtunud kaks korda MK-etappidel esikümnesse, Ramsau MMil uskusid medalisse ainult tema ise ja lähikondsed. Suusahullud eestlased rõõmustasid noorukese Kristina Šmiguni kahe medali üle, kui MMi viimasel päeval, 50 km klassikasõidus, Veerpalu ühtäkki tegusid tegema hakkas. Ühel hetkel tõusis ta isegi liidriks, kuid lõpuks pidi Mika Myllylä järel leppima siiski hõbedaga.
Nikolai Novosjolov, MM-kuld 2010
Novosjolov oli tol kulla-aastal saanud juba 30 ning Eesti teadis teda kui Hunt Kriimsilma, kel üheksa ametit. Novosjolov teenis leiba Eesti vehklemisliidu peasekretärina – ta lahkus ametist 2010 kevadel –, treenis Irina Embrichit ja vehkles tasapisi ka ise. Ja siis ühtäkki maailmameister!
Tõsi, märke, et ühel hetkel võib pauk tulla, oli õhus küll ja veel – Novosjolov pääses MK-etappidel poodiumile, oli tiitlivõistlustel esikümnes, aga ikkagi ... Arvati, et mehe rong on läinud. Vaat ei olnud! Rong alles sai hoo üles.
Jüri Jaanson,
OM-hõbe 2004
Jah, Jaansonil oli Ateena olümpia eel ette näidata sõudmise ühepaadi MMi kuld, hõbe ja pronks, kuid need medalid võitis ta iidsetel aegadel, viimase kümme aastat tagasi. Palju oli neid, kes julgesid ennustada, et 38-aastase «veterani» teine noorus on alles ees? Aga nii oli. Jaanson serveeris eestlastele Ateenas hõbedaga meeldiva üllatuse ning kordas saavutus neli aastat hiljem Pekingis kahepaadil koos Tõnu Endreksoniga. Vahepeal korjas ta medalikogusse ka kaks MM-pronksi.