Värske maailmameister Bogdan Bondarenko ründas Sillamäe keskväljakul maailmarekordit.
Bondarenko: tahan magada ja puhata
«Ma pole siiani suutnud endale lõpuni teadvustada, mida ma Moskvas korda saatsin. Selleks pean ma minema koju ja asjade üle rahulikult mõtlema, kuid praegu on üks pidev reisimine, hotellid, lennukid, bussid…» lausus möödunud nädalal Moskvas kõrgushüppe maailmameistriks kroonitud ukrainlane Bogdan Bondarenko. Eile ründas peatselt 24. sünnipäeva tähistav mees Sillamäel maailmarekordit, kuid samamoodi nagu MMil jäi see seegi kord alistamata.
Bondarenko ületas Sillamäe keskväljakul peetud võistluses esimesel katsel 2.27 ja vaatamata nimekatele konkurentidele – peale tema oli kohal veel kaks maailmameistrit ja üks olümpiamedalist – oli see võiduks piisav. Seejärel telliski ta latile kohe maailmarekordit tähistava 2.46. Esimene katse oli väga lootustandev, teise hüppe ajal palus ta pealtvaatajatelt vaikust, ent see hüpe ebaõnnestus. Kolmandast üritusest ta loobus.
Maganud vaid mõned tunnid
«Tulemus oleks võinud olla ka parem, kuid väga palju emotsioone jäi Moskva MM-võistlusesse. Lisaks on selja taga raske teekond ning seda kõike arvestades on tulemus normaalne,» hindas Bondarenko. «Tean, et oleksin võinud hüpata siin ka 2.35, kuid mina soovisin rekordit.»
Bondarenko sõnul oli Sillamäe keskväljakule kummiplaatidest tekitatud kõrgushüppesektor maailmarekordi püstitamiseks piisavalt hea. Ainsa miinusena nimetas ta veidike liiga lühikest hoovõturada. «Olen varemgi sarnastel võistlustel osalenud ja mulle see meeldib, sest inimesed jälgivadki ainult kõrgushüpet,» rääkis ta ja selgitas, miks valis maailmameistrina esimeseks võistluspaigaks just Eesti. «Olen Eestis palju käinud ja mulle meeldib siin. Kui mu mänedžer Aivar Karotamm tegi sellise ettepaneku, mõtlesin, et miks ka mitte.»
Mõistagi polnud ukrainlane eile parimas vormis. Pärast Moskva triumfi on ta läbinud võitjatele omase kadalipu, kuid korralik võidu tähistamine on seni edasi lükkunud. «Väga palju on kõiksugu kohtumisi, intervjuusid ja üritusi, kus pean osalema,» kirjeldas ta oma päevade sisu. «Öösiti olen saanud magada vaid kolm-neli tundi, treeninguteks pole üldse aega jäänud. Vaatamata sellele on jalga jäänud veel piisavalt plahvatust.»
Bondarenkol on tänavu jäänud osaleda veel kahel võistlusel. Nädalavahetuseks ruttab ta Saksamaale, 29. augustil tõmbab hooajale joone alla Zürichis. Küsimusele, kas ühel nendest võistlustest võib sündida maailmarekord, ei tahtnud ta vastata.
Karotamm märkas talenti
Küll on aga kindel, et seejärel saabub sportlase jaoks nii kaua oodatud puhkus. «Tahaksin end korralikult välja magada. Kümme päeva mitte kuhugi minna, vaid lihtsalt puhata,» ütles ta oma suurimaks sooviks.
Bondarenko on praegu mänedžer Aivar Karotamme grupi kõige suurem staar. Meeste koostöö sai alguse juba ammu – hea silmaga Karotamm kutsus ta oma agentuuri juba siis, kui Bondarenko oli vaid 16-aastane.
«Juba sellises vanuses hüppas ta 2.26 ja polnud kahtlustki, et tegemist on väga andeka poisiga,» meenutas Karotamm koostöö algust. Kaks aastat hiljem krooniti ta juunioride maailmameistriks, kuid aasta hiljem käis ta mõlema jalaga lõikusel ning 2010. aasta hooaeg jäi sootuks vahele. Seda võimsam oli tagasitulek – 2011. aastal võitis ta U23 EMi ja universiaadi, mullu oli Londoni olümpial 7.
«Tänavu alustas ta hooaega juba mais Dohas ja hüppas kohe 2.33, sellest algas avanemine,» meenutas Karotamm pöördelist hetke. Edasine on juba tõeline edutee. Juuli alguses hüppas ta Lausanne’is 2.41 – nii kõrgele polnud keegi juba aastaid kerkinud. Moskva MMil mängis ta aga väga kõrget mängu. Sportlase enesekindlus oli nii suur, et ta jättis kõrguse 2.38 vahele, lasi konkurentidel end väsitada ja praadida ning ületas seejärel 2.41. «Võistluse käigus võtab ta oma otsused ise vastu. Tema treenerist isa Viktor ütles Moskvas poisi käiku vaadates, et ta ei suuda sellist asja vaadata.»
Tegelikult oli Bondarenko vahetult enne võistlust hädas tervisega. MMiks vormile viimast lihvi andes tundis ta kubemes kerget valu. Paraku on Ukraina koondisel probleeme taustajõududega ja lõpuks pöördus ta Karotamme poole.
«Selgus, et ta pole viis päeva sisuliselt midagi teinud, aga järgmine päev oli juba võistlus. Sain kätte Virgilijus Alekna füsioterapeudi, kes aitas ta võistluskorda. Pärast võistlust abistas teda Indrek Tustit,» rääkis Karotamm.