Finn-klassi purjetamine on teistest paadiklassidest füüsiliselt ja ka vaimselt raskem. Nõnda väidavad purjetajad ise.
Merel vihased konkurendid, maal parimad sõbrad
24. august 2013, 08:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hetkel, mil paadist välja astume, on võistlus möödas ja oleme sõbrad,» sõnas ala absoluutsesse tippu kuuluv prantslane Jonathan Lobert esmaspäeval algava MMi eel.
«Siis saab pingeid maandada ja parim viis selleks on üksteise kallal lõõpimine! Meil on ühine kirg ja võib öelda, et me kannatame kõik koos,» viitab Londoni olümpiapronks ala nõudlikkusele. Selles osas võib Finn-klassi võrrelda kergejõustikus kümnevõistlusega, ka selle ala mehed hoiavad omavahel rohkem kokku ja põhjus on ilmselt sama – kaks päeva rasket katsumust.
«Veel olles oleme konkurendid ja igaüks iseenda eest väljas, aga pärast võistlust tunnustatakse üksteist ning omavaheline suhtlemine on väga soe ja sõbralik. Kui olin noorem, keskendusin ehk liialt võistlemisele, ent nüüdseks olen aru saanud, et elu ei ole ainult võistlus,» lisas kahel MMil medaleid võitnud hollandlane Pieter Jan Postma. Londoni olümpial lõpetas Postma Loberti järel neljandana.
Eestlane Martti Kinkar kinnitab samuti, et Finni-mehed on teistest erinevad. «See klass võtab füüsiliselt ikka väga läbi ja ehk seetõttu suheldakse võistlusväliselt rohkem, sest ainult me ise teame, mida merelolek endast kujutab.
Väiksematest klassidest Finni tulles tajusin samuti, et siin hoitakse rohkem kokku,» sõnab Eesti koondise liige. «Võib-olla on ka sellel oma osa, et meil on kõik suured mehed ja mingit dieedipidamist ja kaalujälgimist pole, kõike võib süüa! See teeb meele rõõmsaks ja ollakse altid suhtlema,» ütleb ta naljaga pooleks.
Pärast võistlust arutatakse merel toimunut ja tihti antakse konkurentidele ka mõningaid näpunäiteid. Päris kõiki nippe mõistagi välja ei käida. Samuti käib üsna kulukas varustus käest kätte. Nii ostis teine Eesti koondislane Lauri Väinsalu hiljuti oma paadi Lobertilt ja Kinkar kasutab Postmalt ostetud masti ja purjed.
Tippude varustus maksab palju – paat ligikaudu 10 000 eurot, mast 3000 eurot ja purjed umbes 1000 eurot. Paati kasutatakse viis-kuus aastat, vahel ka vähem. «Ent harrastajad saavad kogu varustuse paari tuhande eest, seega pole purjetamine nii kallis nagu arvatakse,» ütleb Kinkar.
Samal ajal on ala keerukus just see, mis mehi selle juures hoiab. «Noorena proovisin erinevaid spordialasid, ent miski ei tundunud sobivat. Paadis olen üksi ja vaba tegutsema, kuidas õigeks arvan, see sobis mulle kohe.
Lisaks on iga kord merel erinev ja ei teki rutiini,» sõnab Lobert. «Sa pead olema tugev füüsiliselt ja vaimselt ning samuti tark – paremat väljakutset annab otsida,» lisab prantslane. Hollandlane Postma proovis esimesena oma riigi rahvusala kiiruisutamist. «Aga purjetamine on minu suurim kirg ja nagu näha, siis uisutajat minust ei saanud,» ütleb Postma.
Esmaspäeval algaval aasta tippsündmusel tahab iga purjetaja aga konkurentidest parem olla ja järeleandmisi ei tehta. Eesti suurimad lootused on Deniss Karpakil, kes eelkõige tahab üle lüüa oma eelmise MMi 8. koha.
«Loodan, et kodused tuttavad olud pigem aitavad, kuigi saame siin tavapärasest rohkem tähelepanu ja meilt oodatakse häid tulemusi. Ise tahan eelkõige eelmise MMi tulemuse üle lüüa. Vorm on päris hea, saab näha, kuidas see realiseerub,» räägib Karpak.