EM-valiksarja kahe õnnetu kaotusega alustanud ja vahepeal juba täiesti lootusetus seisus olnud Eesti korvpallikoondis on kolm ja pool nädalat kestnud turniiri jooksul tundmatuseni muutunud. Pühapäeval valiksarja poolfinaalis Valgevene üle saadud võit meenutas juba möödunud hooaja hiilgehetki, kui Tallinnas langes suur Serbia. Postimees toob välja kolm olulist punkti, mis aitasid Eesti meeskonna valiksarja finaali.
Liidrid liitsid meeskonda
Eesti koondis oli valiksarja alguses täbaras seisus – meeskonna kapten Kristjan Kangur pidi mängimise asemel minema Saksamaale lõikusele, Siim-Sander Venet painas aga seljavalu. Kahe väga olulise mängija puudumine mõjus ülejäänud seltskonnale halvavalt.
Kuigi peatreener Tiit Sokk rõhutas korduvalt, et Kanguri ja Vene puudumise tõttu ei hakata mängujoonises midagi muutma, näitas elu, et teised mehed polnud valmis liidrite rolli täitma. Paratamatult on tippmeeskondades ja koduliigas või teisejärgulistes välisklubides pallivatel meestel teatav kvaliteedi vahe.
Esimese positiivse tõuke andis alagrupiturniiri keskel Kanguri naasmine. Jah, ta ei visanud palju punkte, kuid ainuüksi tema kohalolek ja euroliiga heitlustes kogutud mängutarkus andsid meeskonnale palju juurde. Vene naasmine polnud nii ladus. Valgevenes sekkus ta vaid episoodiliselt, kuid pühapäeval tegutses juba väga kasulikult.
Kahe nii hea klassiga mängija platsilolek muudab paremaks ka nende kaaslasi ja kogu meeskonna kvaliteet tõuseb. Lisaks ei saa alahinnata liidrite taasliitumisega kaasnevat emotsionaalset tõusu. Vahepeal justkui peata olnud seltskonnast on saamas taas tõeline meeskond.
Eesti koondise ettevalmistustsükkel oli mängijate tippvormi viimiseks liiga lühike, õigupoolest eeldas see, et mehed tegelevad juba juunis iseseisvalt treeningutega. Paraku eelistas enamik mängijatest pikemalt puhata. Inimlikult on see mõistetav, pärast pikka ja paljude jaoks rasket hooaega on akude laadimine hädavajalik, kuid…
Esimestes mängudes polnud eestlaste tegutsemises särtsu ja sära ning see sundis mitmeid spetsialiste nentima, et mehed lihtsalt ei jõua mängida. Lisaks tekitas palju küsimusi hooaja Gruusias veetnud mängujuht Sten Sokk – kas meie jaoks eksootiline liiga oli mõjunud talle halvasti?
Loomulikult ei tehta mängude vahel enam nii tõsiseid treeninguid, kuid ka mängud aitavad kogenud mehi paremasse vormi. Tasub võrrelda kasvõi mängujuht Soku esitusi esimestes valikmängudes ja pühapäeval Valgevene vastu. Seejuures pole küsimus ainult füüsilises valmiduses, vaid ka mängulises vormis – agressiivsuses, otsustamisjulguses ja lõpuks ka edukuses. Asjad liiguvad õiges suunas.
Publiku võimas tugi
Pühapäeva õhtul Rocca al Mare suurhallis valitsenud õhkkond oli vaimustav. 6000 inimest elasid Eesti koondisele kaasa esimesest sekundist alates ja nagu mängijad ise tunnistasid, sundis see neid platsil kõvemini rabama. Pole vaja imestada, et selline möll võttis põlvist nõrgaks nii mõnegi väiksemate kogemustega Valgevene korvpalluri.
See kõik tekitas tõeliselt suure korvpalli tunde. Kahjuks ei saa aga Eesti koondis alati sellise toetusega kiidelda. Siinsed korvpallifännid on omapärased – nad ei tule iga mängu pärast saali ja nii pidigi koondis kontrollturniiridel ja ka valiksarja esimestes mängudes leppima kesise publikuhuviga. Tõeliselt toetatakse oma meeskonda alles siis, kui on näha mõni suur võit. Aga hea, et vähemalt sellistelgi hetkedel saali tullakse. Pühapäeval jälle!