Võidu võti: kumb suudab rohkem mängu parandada

Eesti koondise pallurid peavad otsustavas mängus tähelepanelikult kuulama, mida on treeneritel neile ütelda. Foto: Toomas Tatar

Juba reede lõunaks oli selge, et Eesti ja Bulgaaria vahelist korvpallifinaali koguneb pühapäeval vaatama täismaja publikut.
 

Homme peetakse Rocca al Mare suurhallis üks Eesti korvpalliajaloo tähtsamaid mänge, mis võib eestlastele tuua kolmandat korda EM-finaalturniiri pääsme. Selleks pole vaja teha vähem ega rohkem kui alistada Bulgaaria vähemalt nelja punktiga.

Kuigi pärast neljapäeval Sofias avavaatusel saadud kolmepunktilist kaotust levis arvamus, et Eesti on kahe mängu kokkuvõttes juba soosik, ei lase asjaosalised sellest oma mõtteid hullutada. «Pühapäeval ei saa meil olema kerge – alustame ju kolmepunktilisest kaotusseisust. Palju oleneb sellest, kuidas mäng algab,» lausus Eesti koondise peatreener Tiit Sokk. «Nüüd on vähemalt publik meie poolel, sellises mängus on seegi väga oluline.»

Kahe mängu vahele jääva kahe päevaga on raske teha mängus suuri muudatusi. Eesti koondis jõudis kodumaale tagasi eile lõunaks ja ülejäänud päev kulus neil puhkamiseks. Täna õhtul kogunetakse esmalt videot vaatama ja seejärel tehakse mängusaalis kerge treening. Selleks ajaks peab treeneritel olema valmis ka esimese mängu analüüs. Mõistagi tuleb erilist tähelepanu pöörata vastaste 18:0 vahespurdi põhjustele.  

Soku sõnul on vähemalt üks asi kindel: homme tuleb seesugust mõõna igal juhul vältida. «Sellist auku me endale lubada ei saa,» nentis Sokk. «Tean, et sellel mõõnal olid omad põhjused, ja meil on veel aega analüüsida, kuidas sellist asja vältida.» Sokk lisas, et ei taha seitse ja pool minutit kuival olemise tagamaid täpsemalt avada.

Kindlasti oli selles oma osa Bulgaaria heal kaitsemängul. Korraga tekkis platsil olukord, kus eestlaste rünnak kippus kinni kiiluma – sööduliinidel olid vastaste käed vahel ning üks ühe vastu teravusi ei suudetud luua.

Esimese mängu põhjal jäi mõlemal meeskonnal veel omajagu varu. Kuiv statistika toob esile mõlema tiimi nigela visketabavuse: Bulgaarial 30,9 ja Eestil 37,9 protsenti. Eriti hullud olid näitajad kohtumise alguses, kus mõlemad pooled said küll korduvalt vabalt viskele, kuid ei tabanud.

Arvestades eesliini võimsuse vahet, on Eesti allajäämine lauavõitluses loogiline, kuid vahe võiks olla väiksem. Näiteks Bulgaaria sai 12 ründelauda, Eesti vaid 3. Mõtlemisainet on ka selle üle, miks teenisid väljakuperemehed 24 vabaviset, Eesti aga vaid 10.

Paika pidas arvamus, et Bulgaaria mäng tugineb kaksikvendadele Ivanovidele ja kodustatud serblasest tagamehele Branko Mirkovichile. Sofias said eestlased kokkuvõttes siiski mõlema liiniga korralikult hakkama. Ivanovid küll esimesel poolajal domineerisid, kuid teisel poolajal suudeti neid pidurdada.

Tegemist on emotsionaalsete mängumeestega, kes armastavad korvi all tugevalt keha anda ehk nagu Tiit Sokk ütles, maadelda. «Maadlusmatš kestab kolm minutit, korvpall aga 40 minutit,» vihjas ta vastaste liidrite väsimise põhjustele. Kalojan Ivanov viskas küll lõpuks 15 ja Dejan Ivanov 12 silma, kuid enamiku neist kogusid nad avapoolajal. «Korvpall on võistkonnamäng.

Kui Ivanovid isegi oma punktid ära viskavad, peame vaatama, et teiste pealt ei tuleks liiga palju lisa,» märkis Sokk.

Eesti koondise peatreeneri sõnul väärib pühapäeval palju suuremat tähelepanu hoopis Mirkovich. «Peame olema ettevaatlikud, sest tema on ainus, kelle pealt saab Bulgaaria veel juurde panna,» arvas Sokk.

Samas on parandamisruumi ka Eestil. Esimeses mängus tegid kõik üheksa platsil käinud meest skoori, kuid mõne liidri punktisaak jäi tagasihoidlikuks. Näiteks Kristjan Kanguri arvele jäi vaid kolm ja Janar Taltsile kaks silma. Sokk aga kinnitas, et võidu korral pole ühe või teise mehe punktisaak oluline.