Mäng, mida polnud võimalik kaotada

Eesti korvpallikoondis murdis Bulgaaria vastupanu juba avaveerandil ja teenis tasuks pileti EM-finaalturniirile. Foto: Andres Haabu

1993, 2001 – need on aastad, mil Eesti korvpallikoondis mängis EM-finaalturniiril. 2015 tuleb kolmas kord.

See oli hetk, millest nii kaua oli unistatud, ja seda osati nautida. Eesti korvpallikondis oli juba riietusruumi läinud, kuid Rocca al Mare suurhalli tribüünidele kogunenud 7500 inimest keeldusid lahkumast. «Eesti! Eesti! Eesti!» kõlas, kuni rahvuskangelaste staatusesse kerkinud korvpallurid tulid näitlejate kombel riietusruumist uuesti välja ja kogunesid meeletu kisa saatel keset väljakut. Hetk oli võimas! Nagu ka mäng ise – Eesti alistas EM-valikturniiri finaalis Bulgaaria 61:49 ja võitis pääsme 2015. aasta finaalturniirile. Eesti korvpalli ajalugu oli tehtud.

«Kodumäng… hakkasime kohe emotsiooni pealt vastaseid suruma, rünnakul panime aga need visked ära, mis esimeses mängus Bulgaarias mööda läksid,» lausus Eesti koondise peatreener Tiit Sokk. Kogenud mees püüdis emotsioone vaka alla hoida ja sõnas, et eileõhtune võit oli nagu võit ikka, kuid lisas kohe: «Kõik mehed teadsid selle mängu tähtsust ja olid end hästi üles häälestanud.»

Oma tahtmine suruti peale

Peatreeneri vanem poeg, mängujuht Tanel Sokk oli isast emotsionaalsem. «Saime magusa turniirivõidu ja auhind pole ka kehv,» sõnas ta. «Bulgaarlased olid pisut jalust nõrgad tänu publikule ja sisse väga hästi ei saanud. Põhimõtteliselt panime täna ikka paki. Olen karjääri jooksul igasuguseid mänge mänginud, aga see oli kahtlemata kõige erilisem. Viimaste kohtumistega saavutasime päris hea hoo ja sedasi võib Euroopas mängida küll.»

Kogu eilne show kulges Eesti tahtmise järgi. Väikesed probleemid tekkisid nagu ikka kolmandal veerandajal. Seekord küll mitte alguses, vaid viimastel minutitel, kui vahepeal 20-punktiliseks paisunud edu hakkas sulama. Korraks jõudis Bulgaaria kahe mängu kokkuvõttes üheksa silma kaugusele ja neil oli ka võimalus vahet veelgi vähendada, kuid eestlaste õnneks ei pidanud nende närvid otsustavatel hetkedel vastu. «Meil läks raskeks, kuna hakkasime lauas alla jääma. Eks selles oli oma osa ka Janar Taltsi puudumisel, tema on ju meil kõige kõvem lauavõitleja,» selgitas Tiit Sokk.

Viimast veerandaega alustati seisult 50:37. Raske oli veel ka neljanda veerandaja alguses, kuid see, mis Eestil ei õnnestunud rünnakul, tehti kuhjaga tasa kaitses. Bulgaaria rünnak põrkas korduvalt justkui vastu betoonmüüri – ja kui nad saidki mõnel korral vabalt viskele, ei suutnud nad ka enam siis tabada. Kohtumise lõpuni jäi neli ja  pool minutit, kui Kanguri raske vise leidis tee korvini – 58:39. Bulgaaria võttis veel aja maha, kuid mäng oli tehtud. Edasine oli juba puhas Eesti pidu.

«Mingil määral pandi meile juba turniiri eel pinged peale, sest eelmisel aastal näitasime häid mänge,» sõnas koondise liider Kristjan Kangur ja kiitis publikut. «Võimas publik oli täna, Euroliiga tasemele kindlasti alla ei jäänud.»

Eesti koondise algus oli vaimustav – täpsalt sama lennukalt nagu nädal tagasi Valgevenega asuti hävitama ka Bulgaaria vastupanu. Esimestel rünnakutel tabati suisa ilmeksimatult ja lähikese ajaga olid teinud skoori kõik Eesti algviisiku mehed. Kümneminutilise mängu järel juhtis Eesti vaimustusest huilgava rahvamassi ees 25:10. Seejuures tabati selle ajaga seitsmest kolmesest viis!

Esimest veerandaega jäi tumestama vaid Janar Taltsi põlvevigastus. Võitluses lauapalli pärast põrkas ta kokku Bulgaaria koondise mängijaga ja hetk hiljem lebas suur mees palliplatsil ning hoidis põlvest kinni. Alguses tundus asi väga halb. Kiiresti asetas arst Kalle Põder ta jalale jääkoti ja Taltsi näost võis näha valu. Kuid pisut hiljem tuli jääkoti asemele elastikside ja pärast suurt vaheaega ilmus teibitud põlvega mees koos kaaslastega sooja tegema.

Arvud näitasid paremust

Teisel veerandajal mäng võrdsustus. Eesti rünnakud ei sujunud enam nii ladusalt, kuid Bulgaaria ei suutnud neile pakutud võimalusi ära kasutada. Poolajavileks juhtis Eesti 39:24, mis tähendas seda, et teine veerandaeg mängiti viiki. Tähtis oli aga see, et kahe mängu kokkuvõttes juhtis Eesti selleks hetkeks 12 silmaga.

Ka statistika näitas eestlaste üleolekut. Ja kuigi esimese veerandaja kolmeste pidu polnud jätkunud, oli kodupublikust tiivustatud eestlaste tabavusprotsent 48. Bulgaaria viskas sama halvasti kui oma kodus ehk nende tabavus oli kõigest 30 protsenti. Eesti esimese poolaja mängukvaliteeti näitasid ka kõigest kolm pallikaotust. Bulgaaria patustas sama elemendiga aga kümme korda.

Järgmine suvi kulub Eesti koondisel ettevalmistuseks 2015. aastaks. «Loorberitele nüüd puhkama jääda ei saa, järgmisel suvel tuleb veel oma asjade kallal nokitseda,» lausus Kangur. Tanel Sokk lisas optimistlikult: «Eks mehed lähevad veel paremaks ja targemaks.»

Korvpall

EM-VALIKMÄNG

Eesti-Bulgaaria 61:49

Eesti: Rain Veideman 10 p, Gert Dorbek 10 p, Tanel Sokk 9 p, Kristjan Kangur 8 p + 6 lp, Gregor Arbet 7 p, Reinar Hallik

5 p, Sten Sokk 3 p, Janar Talts 2 p.

Bulgaaria: Kaloyan Ivanov 13 p + 7 lp, Bozhidar Avramov 10 p + 2 lp, Deyan Ivanov 7 p + 9 lp, Aleksandar Georgiev 6 p + 5 lp

-------------------------------------------------

Veideman: me väärime seda kohta

Eesti korvpallikoondise jaoks algas 2015. aasta EMi esimene kvalifikatsiooniturniir raskelt, kui kõigepealt kaotati võõrsil Hollandile ja siis ka kodus Portugalile. Seejärel ennast koguti ja tänu Hollandi koondisele määratud kaotustele pääses Eesti üldse poolfinaali Valgevenega mängima. Edasine on teatavasti nüüdseks juba ajalugu ja kahe aasta pärast pallivad eestlased Ukrainas toimuval EM-finaalturniiril.

«Meie jaoks algas valiktsükkel kehvasti, kuna terve meeskond ei olnud koos. Kui Hollandile määratud kaotuste järel ikkagi edasi pääsesime, siis näitasime, et väärime seda kohta,» tunnistas eile koos Gert Dorbekuga kümne punktiga Eesti koondise resultatiivseimaks kerkinud Rain Veideman. «Tänases (eilses – toim) mängus ei ole kellegi kohta ühtegi halba sõna öelda – kõik mehed võitlesid väljakul viimse veretilgani. Korvi all saime vendade Ivanovidega hästi hakkama. Loomulikult on kõige selle juures üks suur osa publik – see, mis siin toimus, oli fantastiline.»

21-aastane Veideman on sellises vanuses, et kahe aasta pärast Ukrainas toimuval EMil on ta kindlasti kohal, ning tagamängija usub, et ka praeguse tiimi kogenumad liikmed saavad oma oskusi finaalturniiril näidata. «Usun, et ka meie kogenumad mehed on sellises eas, et nad on võimelised ka siis mängima. Aga see on siiski veel väga kaugel,» tunnistas Veideman. PM