Õppetunnid, vaheaasta ja konkurents

Pühapäeval Eesti koondislastena EM-finaalturniirile pääsu üle rõõmustanud koondislaste elu ei tohi järgneva kahe aastaga muutuda liiga mugavaks. Foto: Andres Haabu

Kuigi Eesti korvpallikoondisel pole tuleval suvel ootamas ühtegi ametlikku mängu, tuleb koondis jätkuvalt töös hoida.

«1990ndatel tegime vea, kui jäime lootma ühtede ja samade meeste peale, nagu nad jääksid mängima elu lõpuni,» meenutas Eesti koondise endine peatreener Üllar Kerde siinse korvpalli viimase kuldse põlvkonnaga kaasnenud häid ja halbu külgi. Kogenud treeneri lauses peitus ka tõde, miks polnud Eesti korvpall pärast 2001. aastat enam EM-finaalturniirile jõudnud, ja soovitus, kuidas pühapäeval 2015. aastaks ihaldatud pääsme hankinud koondist kahe aasta jooksul erksama hoida.

Tänavu suvel koondisse kuulunud ja rahvuskangelasteks kerkinud mängijatel ei tohi tekkida asendamatuse tunnet. Mõistagi oleks naiivne arvata, et kahe aastaga ilmuvad ei tea kust välja sellised mehed, kes suudavad kõigutada viimase kümne aastaga Eesti koondise tuumikuks kujunenud mängijate positsioone.  Rapla TYCO peatreeneri Indrek Ruudu hinnangul leidub aga pühapäeval triumfeerinud koondises ka neid, kelle kohta võiksid noored tulijad püüda.

«Palju sõltub muidugi treeneritest, kes neile meeldivad, kuid kaks aastat on muutusteks pikk aeg,» leidis Ruut. «Gert Dorbek, Reinar Hallik, Kristo Saage, Timo Eichfuss… nende meeste kohad on ilmselt täiesti saadaval.»

Korvpalliliidu peasekretäri Keio Kuhi sõnul on ta peatreener Tiit Sokuga eelseisvatest aastatest põgusalt rääkinud, kuid enne pühapäevast otsustavat kohtumist polnud põhjust suuri plaane pidada.

Tegelikult lõppes pühapäevaga ka Soku leping koondise peatreenerina, kuid Kuhi sõnul ei tasu kellelgi tema kohta himustada. «Lepingus on punkt, et finaalturniirile jõudes pikeneb leping automaatselt,» lausus ta. See välistab võimaluse, et treeneripingil saaks Soku ja tema abiliste kasvatatud küpseid vilju nautida hoopis uued inimesed.

Ruudu arvates tuleks koostada selge kava, kuidas koondis järgmise kahe aasta jooksul finaalturniiriks ette valmistada. Nii tema kui ka Kerde on arvamusel, et kuigi koondisel pole järgmisel suvel ühtegi ametlikku mängu, tuleks meeskond ikkagi kokku kutsuda.

«Kui näiteks Kanguril kestab Itaalias hooaeg jälle poole juunini, siis see on teine asi, kuid teine ešelon peaks igal juhul töös olema,» leidis Ruut. «Tänavu tekkiski olukord, kus Kangur ja Talts lähevad uuele hooajale vastu sama hästi kui puhkuseta,» ütles Kerde, vihjates samuti, et vanemaid mehi tasub vaheaastal säästa.

Kuid kes on need mehed, kes võiksid paari järgmise aasta jooksul koondise uksele koputada? Paljud spetsialistid oleksid juba tänavu kaasanud koondise tegemistesse Toomas Raadiku. Võimalusi nähakse ka juba seekord koondise servale mahtunud Kristjan Kitsingul, USAsse õppima siirdunud Rauno Nurgeril ja juba seal õppival Janari Jõesaarel, aga ka Kristo Mangelsool ja tagameestel Martin Paasojal ja Rait-Riivo Laanel. Lisaks on mõni aasta tagasi koondisse kuulunud, kuid erinevatel põhjustel eemale jäänud Tanel Kurbas ja Joosep Toome.

Märksa jõulisemat esilekerkimist võib oodata seni teisejärgulises rollis olnud Martin Dorbekult ja Rain Raadikult. Sellest seltskonnast peab otsima ka neid mehi, kes võtavad koondise vedamise üle pärast 2015. aasta finaalturniiri.

Ruudu sõnul oleks hea saada koondise treeneritelt tagasisidet, keda ja millises suunas arendada. «Tähtis on ka see, et kõik need mehed saaksid mängida. Me ei saa endale lubada, et näiteks Toomas Raadiku sugune mees istuks veel ühe hooaja pingil,» märkis ta.   

Ärgitajad sunniksid praeguseid koondislasi tõsisemalt pingutama ja mõtlema edasisele arengule. Kerde hinnangul on mehed seni liikunud ülesmäge. Ta meenutas, et juba kolm aastat tagasi mängisid koondise liidrid välisklubides, ent toona polnud nad veel koondise jaoks sellisel tasemel mängimiseks valmis.

«Nende aastatega on mängijad oma tasemelt liikunud selgelt ülespoole,» leidis ta. «Samas on näiteks möödunud suve koondisega praegust meeskonda raske võrrelda – siis mängisime Euroopa tugevate keskmikega, tänavu tulid aga vastased meie endi tasemelt. Positiivne on see, et mehed olid mullusega võrreldes rohkem mängijad.»

Kuigi Eesti jõudis viimase 20 aasta jooksul finaalturniirile alles kolmandat korda, arvavad treenerid, et Eesti koht ongi Euroopa 24 parema hulgas.

«Olen alati arvanud, et meie koht on 12. ja 24. koha vahel ja tegelikult oleks me pidanud mängima finaalturniiril juba sel aastal, kui meil vaid poleks olnud selline loos,» arvas ta. «Eesti tase pole viletsam kui näiteks Bosnial, Soomel või Rootsil.»
-------------------------------------------------

Eesti korvpallikoondis EM-finaalturniiridel

1937, Läti

Kaheksa osavõtjaga turniirilt, kelle hulgas oli ka Egiptus, pärineb Eesti kõrgeim koht – 5. Alagrupiturniiril jäädi alla Leedule ja Itaaliale, kuid suudeti alistada Egiptus. Alumise poole poolfinaalis saadi jagu Tšehhoslovakkiast ja 5.–6. koha mängus koguni 41:19 Lätist.

1939, Leedu

Taas kaheksa osavõtjaga turniir ja taas 5. koht. Seekord oli turniirisüsteem eelmisest korrast erinev – kõik meeskonnad mängisid omavahel läbi. Eesti alustas kaotustega Prantsusmaale ja Leedule, kuid kolmandas voorus saadi magus ühepunktiline võit Läti üle. Seejärel jäädi alla Poolale, kuid kolmes viimases voorus tunnistati vaid võite – alistatute hulgas olid Itaalia, Soome ja Ungari. Soomest saadi seejuures jagu kurioosse tulemusega 91:1!

1993, Saksamaa

Iseseisva Eesti korvpalli suurim saavutus, mille sepistasid paljuski samad mehed, kes olid kaks aastat varem võitnud viimase Nõukogude Liidu meistritiitli. Esimese suurusjärgu staaridest oli puudu vaid Tiit Sokk.

Seoses idabloki riikide lagunemisega, korraldati esmalt Poolas lisavalikturniir, mille kaudu Eesti üldse Saksamaal toimunud finaalturniirile jõudis. Seal toimunu oli aga meisterlikkuse ja õnne segu. Esmalt alagrupiturniir, kus Aivar Kuusmaa ja teiste kuldkäte viskekontserdi tulemusena alistati esmalt tulevane Euroopa meister Saksmaa. Pärast allajäämist Sloveeniale rippus edasipääs alagrupist mängus Belgiaga juuksekarva otsas. Legendaarsed kolm sekundit ja Margus Metstaki elu korv ning ühepunktiline võit, mis andis alagrupis esikoha.

Vahegrupis kaotati küll Horvaatiale ja Prantsusmaale, kuid kolmepunktiline võit Türgi üle kindlustas koha veerandfinaalis. Seal jäädi alla Venemaale, kuid see polnud veel kõik: 5.–8. koha mängude poolfinaalis paugutas Kuusmaa 40 punkti ja vedas meeskonna Bosnia üle võidule. MM-finaalturniirile pääsemiseks oleks Eesti pidanud tulema 5. Kuid selle koha peale mängides jäädi alla võimsale Hispaaniale. EMi 6. koht oli siiski vaimustav tulemus.

2001, Türgi

Võrreldes kaheksa aasta taguse turniiriga oli koondises alles viis meest. Valikturniiril koondise liidrite hulka kuulunud kaks meest jäid aga kõrvale. Vigastus ei lubanud EMil mängida Gert Kullamäel, vastuolud peatreener Üllar Kerdega sulgesid koondisukse Aivar Kuusmaale. Samas oli meeskonna liidriks kerkinud Martin Müürsepp.

Kuigi Türgi kuurortlinna Antalyasse sõitis hulgaliselt Eesti fänne, pole koondise mängudest midagi head meenutada. Kuna alagrupis saadi kolm kaotust, lõppes turniir eestlase jaoks väga kiiresti.

Esmalt jäädi 71:92 alla Dirk Nowitzki 33 punktist tuge saanud Saksamaale. Päev hiljem saadi aga tõeline saun Serbialt. Serblaste viskekahur Pedrag Stojakovic viskas 18 minutiga 21 punkti ja hilisem turniiri võitja alistas Eesti 113:58. Viimasel päeval oleks Eestil piisanud alagrupist edasipääsuks Horvaatia alistamisest, kuid ka selles kohtumises tuli leppida kaotusega 69:81.

2015, Ukraina

Rahvusvahelise korvpalliliidu FIBA omapärase võistlussüsteemi tõttu on kaks aastat enne finaalturniiri teada kaks sellele osalevat meeskonda: peale korraldajamaa Ukraina tänavuselt EMilt kõrvale jäänud meeskondadele korraldatud turniiri võitjana ka Eesti.

Euroopa 24 parimat meeskonda alustavad kolmapäeval heitlust 2013. aasta Euroopa meistritiitlile. Eesti ja Ukraina vastased selguvad aga alles järgmisel suvel.