Hingega ehitatud paat tõi Aabramsile MM-tiitli

S-550 klassis maailmameistrivõistlustel kolmanda koha välja sõitnud Erik Aaslav-Kaasiku paat kaotas kokkupõrke järel küll mõned detailid, kuid jõudis õnnelikult finišisse. Foto: Toomas Huik

Veemoto maailmameistrivõistluste võiduringilt tulles võib käed rõõmust üles tõsta. Samas jääb sisse väike pinge. Õhus on küsimus, kas masin ikka vastab kõikidele nõuetele.

O-125 paadiklassis veemoto maailmameistriks tulnud Erko Aabrams võis küll pärast kolmandat sõitu end peaaegu tiitliomanikuna tunda, kuid sillale jõudes olid raisakotkastena ootamas eestlastest tehnilised inspektorid ja välisvaatleja. Sõiduvahendit ei lasknud kontrollijad silmist kuni spetsiaalsesse alasse jõudmiseni, kus musta-valge-punasekirju sõiduk kaalule asetati ja muude seadmetega seda uurima hakati.

Aabramsi mehhaanik Nikiforov piidles närviliselt kõrvalt, kuni sai lõpuks käed võidukalt taeva poole tõsta – asjad kontrollitud ja oma tiimi piloot kindlustas sellega ala ihaldatuima tiitli.

«See on siiski tehnikasport, paigas peab olema nii kaal kui ka kubatuur,» selgitas Nikiforov masina ümber toimetanud tegelaste tööd.

Ka Aabram, kes ootas tulemusi telgi juures tunnistas, et kuigi varem pole tehnilises kontrollis põrutud, oli väike pinge ikkagi sees – tõelise võitjana sai ennast tunda alles siis, kui mehhaanik rõõmusõnumitega naasis. Eriti nadi olekski olnud stsenaarium, kus ülivõimsalt võidu võtnuna – viimast, neljandat sõitu eestlane kaasa tegema ei pidanudki – maailmameistri tiitel sellise asja taha jäänud oleks.

Tõepoolest, Aabrams oli konkurentidest üle mäekõrguselt. Esimese kolme sõiduga noppis ta kaks esikohta ning ühe teise ning seejuures ei pidanudki ta endast päris sada protsenti välja pigistama.

Artikli täisversiooni loe Postimehe paberväljaandest.