Vastuolude musternäide

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

pesamuna Pilleriiniga: viie lapse isa Aivar Pohlak on veendunud, et lastega suhtlemine on tähtsam kui töö.

FOTO: Priit Simson

Eesti Jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku kohta kehtib lause – teda võib armastada või vihata, aga ta ei jäta kedagi ükskõikseks. Ta on mees, kelle iga tegu paistab silma, tihti ka neile, kellel side jalgpalliga peaaegu olematu.

Aivar Pohlak

FOTO: Priit Simson

Mõtlev mees: Aivar Pohlak on ühevõrra suur romantik ja realist – mees, kes püstitab endale eesmärke, mille nimel tegutseda, mitte neist unistada

FOTO: Priit Simson

Pohlak ei vasta ühelegi ettekujutusele alaliidu presidendist, kes peab päevast päeva suhtlema ärimeeste, ajakirjanike ja teiste riikide jalgpallijuhtidega, osalema lõpututel koosolekutel ning olema oma spordiala esindusfiguur.

Pikad lehvivad juuksed, korrapäratu habe, teksad ning juba ammu legendaarseks saanud lambanahkne vest viitavad pigem vabamõtlejast kultuuriinimese olemusele. Tegelikult polegi see hinnang vale – enne jalgpallitaevasse tõusmist teatigi Pohlakut kitsamas ringkonnas kui lastekirjanikku ja luuletajat.

Kuid vaevalt jagub Pohlakul neil päevil aega kirjanduse üle mõtisklemiseks, sest 12. augustil täitub üks tema ammuseid unistusi, kui Eesti jalgpallikoondis võõrustab Lilleküla staadionil maailmakuulsaid Brasiilia pallivõlureid. Üks paljudest Pohlaku hulludest ideedest on taas reaalsuseks pöördumas. Õnnestumine, vähemalt seekord.

Samas on Pohlaku elukäik pakkunud ka palju muud – skandaale koduse jalgpalli juhtimise ümber, tülisid staadioni ehitamisel, võlgu ning eksabikaasa süüdistusi koduvägivallas. Ent vaatamata kõigele on ta ikka laineharjal ning jätkab oma hullumeelse energia ja kirega tegutsemist. 
 
Aivar Pohlak, loodan, et sa ei solvu, kui nimetan sind hullumeelseks inimeseks. Ilmselt oled seda enda kohta varemgi korduvalt kuulnud. Kas sa ise enda sees tunnetad hullumeelsust, on see mingi eriline ja pidev meeleseisund?

(Naerab) Ise tunnetan küll vaid oma vaimset aktiivsust ja jõudu ja mõistan, et pean neid mulle saatuse poolt antud omadusi kasutama maailma heaks nii palju kui võimalik.

Tegelikult viitab ju hullumeelsusele seegi, et oled kogu oma elu ujunud vastuvoolu — kunagi hakkasid arendama jalgpalli, spordiala, mis oli eestlaste jaoks teise- või kolmandajärguline. Seejärel oled kuulutanud, et Eesti jõuab jalgpalli tiitlivõistluste finaalturniirile, ning sattunud sellega teatud inimeste silmis naerualuseks-utopistiks.
Kogu äriga teenitud kasumi paigutad sa koduse jalgpalli arendamisse. Need on kõigest üksikud näited. Kas üldistele mõttemallidele vastupidine tegutsemine pakub sulle erilist rahuldust?


Ma lihtsalt tunnen oma jõudu ja see annab enesekindlust võtta ette keerulisi asju. Lisaks on raskelt täidetavate eesmärkide avalik seadmine ju nagu iseenesega kõval häälel kõnelemine ja iseenese teelesaatmine. Usun ideaalsesse maailma ja sellesse, et iga inimene peab andma teel sinna kogu jõu, mis talle ellu kaasa antud on. Loomulikult mitte ennasthävitavas tähenduses.

Ehk siis ise pean ennast tavaliseks ja normaalseks inimeseks – sündisin selliseks ja elan sellisena, ja usun, et nii peaks elama igaüks.

Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et imidž pole sinu jaoks kuigi oluline, kuid usun, et tegelikult oled oma kuvandit teadlikult kujundanud. Kas sa tahadki jätta endast muljet, et oled lambavesti kandev mees metsast, mitte ärimehest peenutsev linnavurle?

Unistasin lapsena sellest, et saada inimeseks, mis tähendab, et mõtlesin igast asjast tegelikus, mitte muljetjätvas tähenduses. Ühel hetkel avastasin, et nii on väga raske – ilmselt siis, kui mõistus hakkas enese juhtimises instinktidele kaasa kõnelema – aga olin oma teel nii kaugele jõudnud ja vere hääl nii tugev, et mõistus läks instinktide ja verega kaasa.

Inimene ei ole loodud ei ärimeheks ega linnavurleks, need ei ole inimese loomulikud olekud. Lambavest on talisman – ma ei hakka kõiki tema tähendusi lahti kõnelema, see läheks pikale.

Oled varemgi öelnud, et kasvasid inimeseks — täiesti tavaliseks inimeseks. Sellisel juhul peaks ju kogu Eesti ja maailm olema kaetud sinu mõttelaadi viljelevate inimestega. Kujutad sa sellist olukorda ette?

Ega igaüks ei ole loodud selliseks nagu mina. Kui kõik kasvaksid loomulikul moel tavalisteks inimesteks, siis oleksid nad väliselt väga erinevad, aga nende ühine joon oleks just see, et nad on lihtsalt inimesed.

Samas, ma ei kasuta visiitkaarte ega ülikonda, ometi suhtlen oma ala tippudega ja minuga arvestatakse, järelikult peaks minus olema midagi inimesele väga omast ja vajalikku.

Ütlesid, et usud ideaalmaailma, kas arvad, et saad selles kunagi elada?

Ideaal ja Jumal on ikka selleks, et oleks, kuhu suunas liikuda, ja see teelolek on parim viis elamiseks.

Kas maailm saab eksisteerida jalgpallita?

Muidugi saab, iseenesest ei ole ju oluline, kuidas inimene ennast väljendab ja endast loovas tähenduses annab, tähtis on, et ta teeks seda temale omasel ja talle sobival moel. Minu jaoks on eneseväljenduseks suures osas jalgpall.

Mida jalgpall sinu jaoks tähendab — on see kultuur, religioon, äri… või lihtsalt üks mäng, mis köidab miljoneid inimesi?

Arvan, et sattusin jalgpalli juurde, sest jalgpalli emotsionaalsus ja minu temperament sobisid; samuti langes kokku minu soov luua ja asjaolu, et kohalikule jalgpallimolbertile polnud veel isegi tema ülespanemiseks vajalikku kohta valmis vaadatud; küllap mängis rolli seegi, et jalgpalli kaudu kõneledes jõuab sõnum paljudeni.

Kohe-kohe saabub Eestisse Brasiilia jalgpallikoondis. Kas oskasid unes ka näha, et selle mängu korraldamisega tekib nii palju probleeme. Eesti on ilmselt ainus riik maailmas, kus niigi tibatillukese staadioni täismüümine tekitab nii suurt peavalu.

Loomulikult teadsime, et selle mängu läbiviimine ei saa olema kerge, aga nagu ma olen korduvalt viidanud – see ei saanud ju ometigi olla argument mittetegemiseks.
Meil on väike rahvas ja sellel väikesel rahval on väike rahvusstaadion, mis tähendab, et selline mäng on võimalik vaid kalli piletihinna ja suure miinusega – teadsime ka seda ette, aga otsustasime, et üks kord, jalgpalli sajandal sünnipäeval, tuleb selline asi ära teha.

Kas teele kerkinud takistused sunnivad sind rohkem pingutama või tekitavad lootusetud olukorrad käegalöömistunde?

Käegalöömistunnet ei teki kunagi, mida keerulisem olukord, seda rohkem mul jõudu on ja seda kiiremini pea töötab. Võib öelda isegi nii – tekitan endale ise raskusi, et neid ületada.

Aga jätame jalgpalli — tavainimese mõtetes seostud sa nagunii alati selle mänguga. Hoopis huvitavam on teada, mis mees sa tegelikult oled. Seepärast esitangi primitiivse, ent otsekohese küsimuse, kes sa oled, Aivar Pohlak?

Lihtne ja tavaline inimene, kelles eksisteerivad üheaegselt vastandlikud omadused – olen arg ja julge, rahulik ja temperamentne, leebe ja kirglik, laisk ja virk, rumal ja taibukas, suure süütundega ja enesekindel, ma ei ole teinud elus päevagi tööd, ometi annan endast päev päeva kõrval kõik jalgpalli heaks, olen loomult erak, aga suhtlen pidevalt hulga inimestega.

Olen olnud lapsest peale täiskarsklane ja tahtnud olla ühe naise mees. Kui minu laps küsib sülle ja tahab seal olla kauem, kui see minu päevaplaani järgi võimalik oleks, siis lükkan kokkulepitud kohtumise edasi.

Vajan naist enda lähedal ja minu mehelik instinkt käsib tugeva üksindustunde ja lähedusevajaduse kaudu temaga vaimselt ja füüsiliselt nii üheks saada kui võimalik.
Mind on lihtne petta, sest tean, et pean jaksama kanda palju, aga kuskilt läheb alati piir.

Sellest peaks vist piisama (naerab). 

Tavaliselt jõuavad suurte tegudeni need, kes julgevad suurelt mõelda, unistada. Kas sinu unistused tekivad koduõuel lebades ja sinises taevas pilvi vaadates või hämaras toas mediteerides või hoopis nagu paljudel tavalistel inimestel — autoroolis punktist A punkti B kihutades?

Ma ei ole suur unistaja, kuigi mõtlen palju. Mul on metsas tunnine käiguring ja mingis meeleolus kõndima minnes tulevad ka unistused, aga need asjad ei ole reaalse tegevusega üldjuhul seotud. Kõik, mida teen, on väga täpselt läbi mõeldud ja ma annan endale aru, et asi ei pruugi õnnestuda – nagu näiteks jalgpalli EM 2024 finaalturniiri osa mängude pidamine Eestis – aga proovida tahan ikka.

Asjadest, mida teha tahan, ma unistavalt ei mõtle; üks ülikoolikaaslane ütles kord, et ta kohtab esimest korda elus inimest, kes on ühevõrra suur romantik ja realist.

Kas sinu unistuste portfellis on veel palju täitumata soove?

Pigem ütleksin nii, et eesmärke, mille nimel tegutseda, jätkub.

Kuid pole ju võimatu, et ühel hommikul ärgates pole su peas ühtegi kannustavat eesmärki. Suudad sa sellist seisundit üldse ette kujutada?

See on sinu esitatutest kõige keerulisem küsimus (naerab).

Olen inimene, kes kujundlikus tähenduses treenib ennast ja iseenda olulisi omadusi pidevalt, nii on see vaimse aktiivsusega, mille kadumine peaks olema eesmärgitult ärkamise peamiseks eelduseks. Mu ema on 73-aastane ja temalt pärineb mu energia, teda vaadates on mul ehk lootust (naerab).

Vajadusel oskan ma tegevusetult vedeleda küll, paraku toimub ka see sellisel juhul eesmärgikindlalt.

Viis aastat tagasi raputasid avalikkust sinu ja sinu eksabikaasa Signe pihtimused ning vastastikused süüdistused. Kui palju toonane kriis ja enesepaljastus sind inimesena muutis?

Mina kirjutasin vaid kirjelduse meie suhte kohta, et anda mõtlevale inimesele võimalus võrrelda seda ajakirjanduses avaldatud lugudega, mis olid ajakirjanike konstrueeritud ja millel oli tegelikkusega vähe pistmist.

Kuidas see kõik mõjus? Püüan su küsimuse peale enda seest leida jälgi, aga ei leia. Mõte, mis pähe tuleb, on see, et sain tolle olukorra kaudu esimese aimduse sellest, milleks ja kuidas kasutatakse ajakirjandust.

Kogu selle jama käigus püüti sulle tekitada naisepeksja mainet ning kahjuks oled osale inimestele senini just sellega meelde jäänudki. Samas pead sa pidevalt olema avalikkuse tähelepanu all ning kohtuma väga kõrgetasemeliste partneritega. Kujutan ette, et alguses võis tekkida väga ebamugavaid olukordi.

Ma olen väga enesekriitiline ja väga enesekindel inimene; kui ma midagi teinud ei ole, siis ei ole mulle mitte kuidagi võimalik tekitada selle pärast halba tunnet. Lisaks sain sel perioodil väga palju toetavaid kirju ja sõnumeid, intuitsioon ei ole inimese seest kuskile kadunud ja kõik me tajume iga olukorda ja usume hinnangut, mis sellisena tekib.

Suudad sa üldse sellist käitumist andestada? Kas üldse on võimalik teisele inimesele kõike andestada — teisest küljest pole ka elu lõpuni vihkamine kõige õilsam tegu.

Signele pole midagi andestada, teda kasutati ära ja see mõjus talle rängalt. Aga kui andestusest kõnelda, siis see käib mul väga kergelt ja need üksikud erandid, kellele andestada ei ole õige, neist inimestest ma hoian lihtsalt eemale, ilma vihkamiseta, kuid seda kindlamalt.

Sul on viis last, kellest kolm juba täiskasvanud. Usud sa, et neil on kerge olla Aivar Pohlaku laps?

Jah, arvan küll, sest ma olen hea isa (naerab).

See kõlas väga veendunult. Suudad sa hea isa olemust pisut avada?

Heaks isaks olemine tähendab suurt hulka põhimõtteid. Lapsega koos olles olen keskendunud temale ja ei räägi telefoniga; kui lapsega suhtlemine jääb jalgu mõnele töökohustusele, jääb tööasi tegemata; püüan vältida olukordi, kus laps koju tulles leiab eest tühja maja. Mõistagi olen kasvatanud ja kasvatan neid hindama vabadust ja tunnetama sellega kaasnevat vastutust.

Laste sõbrad on meie majas alati teretulnud ja harv on selline öö, kui majas ei ole mõnda külalist. Aiaväravast majaukseni kulgeva tee äärde olen istutanud suviõunapuu, küllap mõistate, miks. Sügisel ja talvel põlevad selle tee ääres küünlad.
Vanem poeg on 24, vanem tütar 22 ja noorem poeg 20, aga mingit põlvkondadevahelist konflikti või vanema juurest eemaldumist ei ole meil olnud. Oleme kõik liikuvad, aga suhtleme üksteisega palju ning mõtleme üksteisele veelgi rohkem.

Mis on saanud Aivar Pohlakust kui luuletajast ja kirjanikust?

Kirjutan igal nädalal, enamasti päevikusse märkmeid ja mõtteid, ka ilukirjanduslikke. Mõni neist on riimitud.

Sul on seljataga kirevad aastad. Kirjamehena võiksid nendel teemadel üllitada mitu huvitavat romaani. Kas sinus pole tekkinud soovi läbielatut kirja panna, need oleks kindlasti hitid.

Romaani lõpetamine vajab treeningut, milleks mul praegu pole aega. Aga läbielatut talletan pidevalt ja küllap näeb see kunagi trükivalgustki. Ettepanekuid kirjastustelt erinevate ideedega tuleb mulle suhteliselt tihti.

Ilmselt ei eita keegi, et oled teinud suuri tegusid. Paraku on peaaegu nende kõigiga kaasnenud mõni skandaal. Kas kõik need vahejuhtumid on olnud vältimatud?

Skandaalidega on nii, et neid ei ole teinud mitte mina, vaid ajakirjandus. Alaliidu juhatus otsustas mitte pikendada Teituri kui koondise peatreeneri lepingut, mina teatasin sellest Teiturile, ta oli loomulikult rahulolematu ja ajakirjandus tekitas skandaali. Skandaali vältimiseks olnuks üksainus võimalus – teha nii, nagu Teitur tahtis, aga nii me pidanuks temaga jätkama elu lõpuni. Täpselt sama lugu oli Arno Pijpersiga.

Oled sa kunagi mõnda ebameeldivat vahejuhtumit või kellegagi tekkinud tüli kahetsenud?

Ma astun väga lihtsalt samme tagasi, mis tähendab, et tüli järel ei tunne ma kunagi, et see peaks kanduma edasi järgmisse päeva, ja kui märkan, et teisel on sellega probleem, siis tõttan talle vastu. Kuna tülitsen harva, siis ei ole see asi, millega peaksin pidevalt tegelema.

On loomulikult põhimõttelised ja suured asjad, mille suhtes ei ole võimalik ega mõistlikki selliselt käituda, aga neid juhtub elu jooksul mõni üksik.

CV

Aivar Pohlak

Sündinud: 19. oktoober 1962
Lõpetas 1985. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna. Keskhariduse omandas Tallinna 43. keskkoolis.
Töökogemus:
Olnud vabakutseline lastekirjanik, Harjumaa Oru põhikooli emakeele, kirjanduse ja matemaatika õpetaja ning erinevates jalgpalliga seotud ametites.
Elukaaslane Triin (32)
Lapsed:
Siim(24), Tre.ee DJ ja manager;
Anni (22), üliõpilane Tallinna Tehnikaülikoolis ja
tantsutreener;
Pelle (20), FC Kuressaare
jalgpallur ja aktivist;
Liisa (14), Westholmi gümnaasiumi õpilane ja FC Flora
noorjalgpallur;
Pilleriin (2), pesamuna.

Arvamus

Erich Teigamägi
Eesti Kergejõustikuliidu president


Kirg, ambitsioonikus ja laia­haardelisus on minu hinnangul esimesed märksõnad, mis tulevad pähe iseloomustamaks head kolleegi, Eesti jalgpallijuhti Aivar Pohlakut.

Vähe on neid alajuhte, kes teevad oma tööd sellise kire ja põlemisega, iga ideed silmade särades põhjendades ja ka kõige raskemini täidetavaid täiesti usutavalt tutvustades.

Ambitsioon, mis iseloomustab Aivari eesmärke, on täiuslike näidetena hästi silmapaistvad tänases linnapildis, jalgpallinoorte kasvatuses ja fännide tegevuses.

Laiahaardelisusega, mis on toonud Eestisse maailmamainega jalgpalliriikide esindusi ja jalgpalli tippjuhte, on ta eeskujuks paljudele kadedatele kolleegidele.

Tagasi üles