Tippspordis pole juba ammu määravad pelgalt lihaste jõud, tihti otsitakse abi imetehnikast. Väike üllatus on täna konkurentidele varuks ka Gerd Kanteril.
Kanter püüab isikliku ketta abil lisasentimeetreid
18. august 2009, 02:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile Berliini MMi sportlaskülas toimunud Eesti kettaheitjate pressikonverentsil koukis tiitlikaitsja ja Pekingi olümpiavõitja staatuses Kanter kotikesest välja tuliuue ketta, mille ühel küljel ilutses ta autogramm. Tegemist polnud suveniiriga – sama heitevahendiga kavatseb ta täna ja homme liikuda kolmanda järjestikuse suurvõistluse kulla poole.
«Viimastel aastatel on ketaste tootmine viidud Hiinasse ja nende kvaliteet kipub langema,» selgitas Kanter omanimelise ketta valmimise tagamaid. Tema oli ka mees, kes sporditarvete firmale Nordic oma soovitusi jagas. «Esimest korda tegime koostööst juttu sügisel ning viimases MMi-eelses treeningulaagris sain kettad oma valdusesse,» lisas ta.
Seega pole tegemist kosmosetehnikast pungil tehnikaimega, mis võiks hiljem suuri vaidlusi põhjustada nagu ujumistrikood, vaid vähemalt lennuomaduste poolest täiesti tavalise kettaga.
Kuid oma suur eelis on sellel ikkagi. Kanter tunnistas, et juba esimest korda kätte võttes tundus kahekilone lapik heitevahend mõnus. «Käe ja ketta kontakt oli hea, üllatusin meeldivalt,» lausus ta. «Normaalsetes oludes soovin sellega MMil kindlasti heita – kui aga peaks vihma sadama, võin oma eelistust muuta.»
Uus ketas pole Berliinis siiski Kanteri ainuomand, vaid sellega võivad pikka kaart üritada ka kõik konkurendid. Vahe seisneb selles, et erinevalt eestlasest pole nad selle kettatüübi omadustega kohanenud ning nende jaoks ei pruugi see käes sugugi nii mugav tunduda.
Loomulikult peab uus ketas läbima kohtunike juures täpse kontrolli. Olümpiapronks Aleksander Tammerti sõnul ei piisa ainult lihtsast kaalumisest, vaid mõõdetakse servade paksust ja kontrollitakse balansseeritust.
Seega peab kõik olema paigas millimeetrise täpsusega ning kõiksugu imevigurid ja ebaausad võtted on välistatud. Samas meenutas endine tippsportlane, praegu kuulitõukaja Taavi Peetre treenerina tegutsev Ants Kiisa, et nõukogude ajal viiliti ketta servad teravamaks, nii jäid näpud paremini heitevahendi taha. Selliste trikkide aeg on möödas.
Ehkki ketaste mõõdud on identsed, mängib iga kettaga kohanemine väga suurt rolli. Ilmselt seepärast andis vanameister Tammert mõista, et oma vahendiga võistlusesse tulijad talle rõõmu ei valmista.
«Vanasti polnud selline asi lubatud, ent 2006. aastast võib oma kettaid kasutada,» rääkis Tammert. «Selle reegli järgi saavad mõned mehed heita oma käe järgi väga mugavaks muutunud ja sisseheidetud ketastega.
Teistele ei pruugi need aga üldse sobida.»
Paraku polegi kõigil võimalik oma ketast kasutada, uue heitevahendi saab võistluses kasutatava inventari nimekirja lisada vaid siis, kui korraldajad pole sama marki juba kasutusele võtnud.
See annab aga mõnele sportlasele kerge eelise – tõsi, tillukese, kuid sentimeetrite mängus võib sellest saada kulla hind. Ilmselt poleks ühelgi eestlasel midagi selle vastu, et uus ketas teeks Berliini ajaloolise staadioni kohal kullakarva õhulennu.
Näiteks Tammert kuulub nende sportlaste hulka, kes heidab Berliinis ametlikus staatuses heitevahendiga, mis on otse tehasest tulnud ning värskelt värvituna ja lakituna üsna libe. Seda ei saa võrrelda kettaga, mille pind on karedaks kulunud.
Kuid mis saab siis, kui mõni madalama tasemega sportlane võtab Kanteri ketta ja lajatab selle vastu piirdevõrku hoidvat posti, nii et heitevahend saab kannatada? Kanter on sellegi peale mõelnud. «Annan võistlusesse kaks ketast,» viitas ta tiimikaaslase Märt Israeli abile. «Kuid selline õnnetus on siiski ebatõenäoline, tänapäeval on võrgupostid alumiiniumist ega tee kettale midagi.»