Homme asuvad Eesti parimad rannavõrkpallurid Kristjan Kais ja Rivo Vesik võistlustulle Soomes Ahvenamaa MK-etapil ning loodavad raskustele vaatamata lõpuks ka medalist kinni haarata.
Vesik kavatseb valu kiuste lõpuni pingutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poolteist nädalat tagasi Poolas Stare Jablonki MK-etapil jõudis Eesti duo kõrge viienda kohani, kuid veelgi paremat tulemust ei lubanud teha Vesiku valutav õlg. Vigastus andis nii kõvasti tunda, et viimases mängus ei saanud mees korralikult rünnatagi.
Nädalane puhkepaus andis tõrkuvale õlale küll asu, kuid hooaja lõpuni tuleb palluril nüüd valu kannatada.
«Õlg oli väsinud ja tühi, aga nüüd on parem juba,» sõnas Vesik talle omaselt positiivselt. «Natuke annab veel tunda, aga sellest pole midagi. Hooaja lõpuni peab vastu küll, peab pidama! Viimased etapid panen kas või tableti pealt. Kohe tuleb ju puhkus peale.»
Lõpuspurdis annavad pallurid endast kõik – eestlased tahavad kandadele astuda eelkõige headele sõpradele, Vene duole Igor Kolodinskile ja Dimitri Barsukile.
«Ma ei tea, kas venelased mängivad Soomes, aga nad läksid meist nüüd umbes 300 punktiga mööda maailma edetabelis. Tahaks neile hooaja lõpuks kokkuvõttes ära panna ja maailma edetabelis nii kõrgele jõuda kui võimalik,» kirjeldas Vesik võitluslikult.
Praegu hoiavad Kais ja Vesik MK-sarjas kaheksandat kohta 3000 punktiga. Kolodinski ja Barsouk tõusid 3300 punktiga viiendaks.
Kuna pea kõik võistlused on eestlastel tänavusel hooajal korda läinud – esikümnest on mehed välja jäänud vaid ühel turniiril –, loodavad Kais ja Vesik aasta veelgi säravama noodiga lõpetada. «Võiksime ikka MK-etapilt ühe medali ka ära võtta sel aastal, kui hooaeg juba nii hästi läinud on,» selgitas Vesik. «Euroopa arvestuses tahaks finaalis nii kõrgele jõuda kui võimalik. Tahaks need viimased kaks etappi ka veel normaalselt läbi teha.»
Hooaja lõpust lahutab Eesti paari veel neli turniiri, kuid võistlusaasta on sportlastel nii märkamatult mööda libisenud, et kui väsimus ei segaks, võiks veel tükk aega võistelda. «Tegelikult tavaliselt hooaja lõpuks hakkab vaimne pool ka ära väsima, aga iseendalegi üllatuseks tahaks praegu mängida küll,» mõtiskles Vesik. «Ma ei tea, millest see on. Võib-olla tõesti sellest, et nii hästi on läinud.»