Paraku oli järgmisel kõrgusel Iljuštšenko hea tehnika ja põrge justkui maa alla vajunud. Hoojooks muutus äkitselt liiga kiireks ning Eesti rekordiomanik ei suutnud selle pealt enam korralikku äratõuget teha. Kolmel katsel pudenes kõrgus 1.92 maha.
«Tahtsin nii väga üle saada ja hoojooksu rütm kadus täielikult ära. Ma ei suutnud oma liigutusi enam kontrollida,» kahetses Iljuštšenko, kes jagas 1.89ga 17. kohta.
Küsimusele, mis hinde ta oma esitusele paneks, vastas Eesti rekordiomanik halastamatult: «Kolme plussi. Seda enam, et Pekingi olümpial olid palju hullemad tingimused ja ma ületasin samuti 1.89. Siin võinuks tulemus parem olla.»
Seda enam, et hiljem selgus, et lõppvõistlusele oleks viinud ka kõrguse 1.92 ületamine teisel katsel. Nagu Iljuštšenko ise ütles, siis olnuks ta eile selleks täiesti võimeline. Ent liiga suur soov lõppvõistlusele pääseda rikkus tema võimalused.
«Ma ei tea, mis juhtus. Olin terve võistluse ajal väga rahulik. Isegi süda ei kloppinud nii nagu tavaliselt. Kindlasti oli selles oma osa ka treener Martin Kutmanil, kes võistlust tribüünilt jälgis. Psühholoogiliselt oli palju kergem tunne,» nentis Iljuštšenko, kes jäi pärast oma võistlust veel staadionile konkurentide hüppeid jälgima.
Selleks, et õppida ja areneda. Tulevikus kuluvad need teadmised marjaks ära. Nagu ta ise meelde tuletas, siis järgmisel aastal peetakse ju Euroopa meistrivõistlused.
Suursoosikud eelvõistlusel ei vääratanud – nii Blanka Vlasic kui ka Ariane Friedrich ületasid 1.95 avakatsel. Ühtekokku ületas kvalifikatsiooninormi 1.95 üheksa naist.