Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2066319t1h6e4f.jpg)
Eeloleval kuul on ühel korvpalliklubil võimalik ennast rehabiliteerida. Aga ainult ühel, sellel, kes Eesti meistriks kroonitakse. Ja ainult siis, kui ta ülejäänud halastamatult paika paneb.
Ei mingit seitset finaalmängu nagu eelmisel aastal. Ei mingeid tasavägiseid heitlusi ja põnevust. Halastamatu vastasest ülerullimine on ainus, mis tänavu play-offides maksab.
Käimasoleva hooajaga on seni maha mängitud natuke liiga palju. Nii kohti kui ka raha, aga ennekõike usaldust. Seda kõike tuleb nüüd taastada ja alustama peab viimasest. Et kuidas? Nii, nagu kirjas esimese lõigu viimases lauses.
Eelmise aasta finaalseeriat mäletate? Seitse mängu ja milline pinge! Aga eestlasteta Balti liiga finaalturniir? Vaade kinganinadele! Teine ei tulenenud otse esimesest, küll aga tekitas esimene põhjendamatu illusiooni, et teine variant meisse küll ei puutu.
Ärge öelge midagi
Pärast Balti liigat on Eesti klubisid sõimatud küll ja rohkemgi. Igati õigustatult, sest tulemused enamat ei väärinud. Ka pime nägi ja sai korralikult silmade vahele.
Nüüd on maineparandamise aeg. Aga ainult võitja saab loota korvpallisõbra mõnevõrra haugilikule mälule, mis puudutab hooaja varasemat osa. Vaid võitjale antakse natukenegi andeks.
Alates teisest kohast ei ole medali värvil enam tähtsust. Kui, siis ainult Pirita BMi jaoks. Nii Kalev/Cramo, Tartu Ülikool/Rock kui ka Dalkia/Nybit peaksid mängima vaid kullale, sest ei usu, et rahastajate ambitsioonidesse kuuluks mingi muu austusväärne koht. Iseasi, kas nende meeskondade mängijatel on samad ambitsioonid.
On päris huvitav, et teinekord ütleb mõni mängija või treener pärast mängu: eestikate mänguvõit tuli tänu Balti liiga kogemustele. Pakun, et see muutub levinuimaks vastuseks. Soovitus: ärge öelge nii, ärge öelge üldse midagi, vaid sõitke vastasest lihtsalt üle.
Nii nagu Eesti Poolast möödunud aasta augustis. (Tegelikult ikka natuke rääkige ka, ajakirjanikud tahavad ju teada, et «kuidas tunne on?».)
Võimalike suurte kodumaiste tegudega kaasneb paratamatult nurgatagune mõnitamine, et «no nii, kodus olete kõik kõvad mehed».
Tahaks tedremängu
Ka võitja puhul, ja seda valjemini. See tuleb ära kannatada, sest olge mureta verbaalset netipeksu saavad kõik treenerid ja mängijad niikuinii, hoolimata tulemusest ja mängu kvaliteedist. Teil on võimalik vastu lüüa vaid vastast, mitte pealtvaatajat ja -rääkijat. See on korvpalluri saatus 21. sajandil.
Enamiku huviliste jaoks läheb alles nüüd «asjaks». Siiamaani loksuti niisama. Esmalt võeti teatavaks hooaja alguse muudatused, siis lisandunud mängijad ja lõpuks kaotused Läti ja Leedu keskmikele.
Ma võin rängalt eksida, aga huviline ootab praegu alateadlikult seda jaanalinnu pea peitmise aega, kus meie omi enam niimoodi ei tapeta nagu Balti liigas. Eesti meistrivõistlustele latgalid ja semgalid ju laiama tulla ei saa. Jaanalinnumäng on inimlik, seda ei saa taunida, aga seda ei saa ka hakata loomulikuks pidama. Vahel võiks ka tedremäng olla.
Ma loodan, et tänavune korvpallisündmus number üks ei ole 3. juuni nostalgiamäng «15 aastat Kalevi tiitlist».