George Jackson aitab pojal pürgida NBAsse

George Jackson oma naise Dawniga Tallinnas. Foto: Liis Treimann

Kui George Jackson, esimese ja viimase ameeriklasena NSV Liidu korvpallimeistriks tulnu, mind intervjuu andmiseks Tallinna kesklinnas lahkelt oma hotellituppa kutsub, on tal näpus parajasti poole peale rüübatud õllepudel.

Kuidas Eesti õlu maitseb?

See on hea õlu, hea õlu. Kõik on Eestis praegu hea.

Mis paistab teile suurim muutus võrreldes 15 aasta taguse ajaga?

Linna kasvamine. Pooli praegusi hooneid polnud siis olemaski.

Dawn (abikaasa): Kujutasin Eestit hoopis teistmoodi ette. Aga kui siia tulin, tundus, nagu oleksin Ameerikas. Pole näiteks mingit vahet, kas käid poes Ameerikas, Kanadas või siin.

Aga hinnad on siin kõrgemad, kas pole?

Dawn: Jah! Ma märkasin ka, et riiete, parfüümi ja make-up’i hinnad on siin pisut kõrgemad.

George, mis juhtus pärast seda, kui te Eestist 1991. aastal lahkusite?

Mulle korraldati lahkumispidu ning kaks või kolm päeva pärast otsustavat finaalmängu astusin laevale, mis viis mind Soome. Lahkusime sõpradena, aga seejärel ei pidanud ma enam kellegagi sidet. Ma ei kuulnud enam midagi treeneritest ega mängijatest. Nemad ei helistanud mulle, mina ei helistanud kellelegi. Mul oli küll paar telefoninumbrit…

Kuni kaks kuus tagasi sain hommikul kell kolm telefonikõne oma vanalt kolledžitreenerilt, kes ütles (teeb jämedat häält): keegi Eestist tahab sinuga ühendust saada. Ma küsisin: mida??! Kes küll minuga ühendust tahab võtta? Kaks päeva hiljem saingi kõne, kus kutsuti Eestisse korvpalli mängima. Olin šokeeritud.

Kas jätkasite Ameerikas korvpallurikarjääri?

Jah, paar aastat. Läksin tagasi World Basketball League’i, kust tulin Eestisse mängima. Pärast seda riputasin ketsid varna. Oligi kõik. Minu päike loojus, hakkasin väikestele lastele korvpalli õpetama.

Kas NSV Liidu meistritiitlist oli ka kasu, et endale kui korvpallurile USAs rohkem tähelepanu tõmmata?

Mingil määral oli. Esimestel kuudel oli meedia huvi suur, aga siis see vähenes. Kõik haihtus. Nii lihtsalt läks, ma ei tea, miks.

Ja ükski NBA meeskond ei tundnud teie vastu huvi?

Mitte ükski.

Oli see teile pettumus?

Kui nüüd tagasi vaadata, siis ilmselt oli. Inimesed alati rääkisid, et kui lähen tagasi, siis midagi muutub…
Osa inimesi ei pidanud seda mingiks eriliseks näitajaks, et olen siin mänginud. Aga siin oli see suuuuur asi!

Mis oli teie motivatsioon tulla Eestisse mängima?

Roger Lyons, minu meeskonna Calgary 88’s treener, oli esimene, kes mainis, et võiksin minna Venemaale mängima. Imestasin: Venemaale?! Ta ütles, et kõik läheb hästi, sa saad hakkama, sinust saab pioneer. Mõtlesin ja mõtlesin selle üle, kuni ühel päeval ütlesin, et olgu, ma lähen. Kümme päeva pärast nõusoleku andmist astusin siin juba laeva pealt maha.

Dawn: George on öelnud, et kui siin oleks olnud 15 aastat tagasi samasugune elu nagu nüüd, poleks ta ilmselt Ameerikasse tagasi läinudki.

Jah, see on õige. Elaksin siin, tõsiselt. Sest siin on kena.

Aga talvel on siin külm.

Dawn: Kanadas on ka talvel külm.

Kui käisime Kiievis ja Venemaal, siis ma ei suutnud uskuda, kui hirmus külm seal oli. Aga mulle meeldis.

Kas kartsite ka enne siia tulekut, sest NSV Liit oli ikkagi kurjuse impeerium?

Jah, oli. Aga siis käisid juba väiksed muutused.
Ma ei mäleta, et oleksin Eesti kohta midagi teadnud. Teadsin ainult seda, et Tallinna Kalev käis meil WBLi meeskondadega mängimas.

Paaril esimesel kuul olin mõne asja pärast närvis. Näiteks Venemaal käies. Või tollis. Ja mõned inimesed näitasid mu peale. Aga see polnud väga hull.

Kuidas õnnestus uutesse oludesse ja võõrasse meeskonda sulanduda?

Rauna Pehka aitas. Olin 97 protsenti ajast temaga. Ta oli mulle tõlk. Ilma temata poleks ma millelegi pihta saanud. Ta oli nagu mu ingel.

Mäletate Venemaalt mõnda eriti karmi situatsiooni?

Jah, oli paar juhtumit. Oh, man…

Dawn: Ta ei taha kedagi solvata.

Ärge muretsege, ega Venemaal seda lehte eriti loeta.

Ütleme nii, et oli paar asja, mis juhtus, mille kohta soovin, et neid poleks juhtunud. Aga ma tõesti ei taha sellest rääkida… Ma pole sedasorti mees, ma ei taha kedagi solvata.

Kas Venemaal oli raske olla ameeriklane?

Oli küll. Toitu oli raske saada. Alati, kui Venemaale läksime, pidime oma toidu kaasa võtma. Sõin 20–25 õuna päeva jooksul ja hästi palju leiba. Kaotasin kaalust viis kilo, nägin välja nagu varras.

Kuidas tulite toime sellega, et inimesed teid kui teistsugust alalõpmata vahtisid?

Seda juhtub praegugi.

Dawn: Seda juhtub isegi Kanadas.

Jah, ka Kanadas. Käisime hiljuti Tallinna vanalinnas…

Dawn: …ja ma ütlesin George’ile, et ta on ainus must inimene linnas.

Jah, mind on naljakal viisil vaadatud. Aga see käib asjaga kaasas.

Kas Eesti inimesed veel nüüd ka tänaval ära tunnevad, kes te olete?

Jah. On tuldud juurde, et koos pilti teha. Käisin eesti korvpalli teisipäevast finaalmängu vaatamas ja seal oli 10–12 last, umbes 13-14 aastased. Nad polnud siis veel sündinudki, kui ma siin mängisin, aga nad hüüdsid, et näe, George Jackson on seal!!! See oli kummaline, väga kummaline. Ma ei suutnud seda uskuda!

Dawn: Hiljuti käisid meil kolm tüdrukut sabas ja küsisid, kas saaksid George’i autogrammi.

Jah, nad olid umbes 9-aastased. See on hämmastav, et siin korvpalli nii armastatakse. Fännid on suurepärased.

Võite kindlasti uhke olla, et jätsite endast Eestisse nii kauakestva jälje.

Jah, see on tõsi. Olen uhke selle üle, mida ma tegin siin 15 aastat tagasi. Nüüd on teil Ameerika mängijad peaaegu igas meeskonnas – ja tänu mulle (naerab).

Aga nemad tulevad ja lähevad, kuid mäletatakse ikkagi vaid teid.

Jah, aga sellepärast, et ma olin esimene.
Uh, kui sellele nüüd mõtlen, siis tõepoolest tundub, nagu oleks kõik olnud alles eile...

Elate Kanadas. Olete ameeriklane või kanadalane?

Olen ameeriklane, mu naine on kanadalane, aga me lastel on mõlema riigi kodakondsus. Praegu töötan Edmontonis Kanadas, õpetan seal korvpalli, aga juulis kolime Phoenixisse Arizonas. Tagasi Ühendriikidesse!

Miks Phoenixisse?

Dawn: Me poeg tahab jõuda NBAsse. Kanadas on populaarne hoki, aga USAs korvpall. Mõtlesime, et tal on USAs paremad võimalused korvpallis tippu jõuda. Ja George’il on USAs korvpalliga seoses paremad töövõimalused. Ta saab edasi liikuda, kas keskkooli või ülikooli treeneriks.

Te pojal on siis annet?

Jah, George Junior on kümnene, ta on pikk ja muudkui kasvab. Vanem tütar Ashleigh – ta on 14 – on ka pikk, ta on, uuhh – ma ei teagi, kui pikk ta on. Noorem tütar on kahene, tema nimi on Kyra.

Kuidas te Dawniga kohtusite?

Kohtusin temaga kuu või poolteist pärast seda, kui olin Tallinnast lahkunud. Ja sest ajast saadik oleme olnud koos.

Dawn: Ta elas Calgarys minu vastasmajas. Tema parim sõber käis minu parima sõbrannaga ja nii ma temaga kokku sattusingi.

Me kohtusime 15 aastat tagasi, oleme abielus olnud kümme aastat.

Dawn: Mis?! Ütle seda veel kord! Sel aastal saab abiellumisest 12 aastat!

Uuhhhh! Aitab, enam ma õlut ei joo (naerab). Igasugused tähtpäevad ja sünnipäevad ei ole minu ala, mul ei püsi need meeles.

Dawn: Pea siis meeles, et mu sünnipäev on sel laupäeval, muide.

Oh, boy, mul on hea meel, et seda meelde tuletasid (naerab).

Miks te lapsi Eestisse kaasa ei võtnud?

Dawn: Tütar on igasuguste muude asjadega hõivatud (naerab). Aga poja oleks küll võinud kaasa võtta, siis oleks ta näinud, et tema isa on siin kuulus mees.

Jah, et ma mängisin siin palli ja ma meeldisin inimestele ja nad küsisid minu autogrammi. Praegu poeg küsib, et mis autogramm – kes sinu autogrammi tahab, milleks?!

Mis te vabal ajal teete?

See ongi kõik, millega ma tegelen: õpetan lapsi korvpalli mängima ja vaatan oma laste järele. Mõnikord käin mänge vilistamas. Olen perekonnaisa.

Mis te vasaku jala põlvega juhtus?

Mul oli operatsioon 1996. aastal, rebestasin seal midagi. Kaks kuud tagasi tegin viga ligamentidele, nii et nüüd on mul põlv paistes. Tehti jälle lõikus. Ajapikku liikmed lihtsalt kuluvad, 15–20 aastat korvpallimängu annab lõpuks tunda, keha murdub.
Kust veel korvpall tunda annab?

Parema jala põlvel on olnud kaks lõikust. Kui mängisin Eesti eest, murdsin Kiievis randmeluu, kukkusin pea ees maha, kuus või viis nädalat oli käsi kipsis. Vigastused on osa sellest mängust, ja aeg-ajalt annavad nad tunda, eriti kui vanemaks jääd.

Välja see küll ei paista, sest te liigutused on endiselt nõtked ja hoogsad.

Dawn: Selline see George on.

Dawn, kuidas te George’i iseloomustaksite?

Oi, nüüd ei tule küll midagi head.

Dawn: Lapsed armastavad teda. Ta on lastega tegeldes väga hea. Ta on väga hea isa, väga hea õpetaja, väga hea treener.

Nii et naudite temaga olemist?

(Väike paus. Siis ühine suur naer.)
Dawn: Oleme 15 aastat koos olnud ja küllap teate, et see pole alati roosiline. Aga ma armastan teda! Ta on hea mees.
Elame Edmontoni eeslinnas Leducis, kus on umbes 15 000 elanikku. Kõik teavad George’i seal, sest see on väike linn. Kui ringi jalutame, siis lapsed ja lapsevanemad hüüavad: «Hei, härra Jackson! Härra Jackson!» Koolis on emad-isad tänanud, et George on õpetanud lastele korvpallioskusi ja see on nende enesekindlust tõstnud.

Mõned Eesti lehed on kirjutanud, et vigastus teil täna siiski mängida ei lase. On see tõsi?

Olen lehti veidi lollitanud.

Kuidas ma võin uskuda, et te nüüd mind ei lollita?

Uskuge mind, ma mängin paar minutit mängu algul ja ilmselt ka paar minutit teise poolaja algul. Aga ma ei lähe sinna, et endale viga teha, sest põlv teeb ikka valu.

Kui lähete tagasi ja mõtlete oma nüüdsele külaskäigule Eestisse, siis millised tunded teid valdavad?

Head tunded. Väga head tundud. Tulen siia kolme või nelja aasta pärast tagasi. Kiiremini, kui ma nüüd tulin. Minu sõna selle peale.

Mida siit seekord kaasa tahate viia?

Püüan saada mõned videolõigud sellest ajast, kui ma siin mängisin, et näidata neid oma pojale.

Et siis ta vast usub, et isa oli siin suur tegija?

Jaaah! Et isa oli siin suur mees. Et isa võib kodus olla väike mees, aga siin oli suur (naerab).


CV

George Jackson (40)

Tuli 1991. aastal Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna koosseisus NSV Liidu meistriks
Enne ja pärast seda mängis USAs World Basketball League’is Calgary 88’s meeskonnas
Sündinud New Jerseys, üles kasvanud Detroidis, kolledžikorvpalli mänginud Californias ja Montanas
Praegu laste korvpallitreener Kanadas Edmontonis, suvel kolib Phoenixisse Arizonas
Abikaasa Dawn, lapsed Ashleigh (14), George Junior (10) ja Kyra (2)