Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/08/23/225166t1h50af.jpg)
Kell on kohaliku aja järgi 15.48 ning Ksenija Balta treener Andrei Nazarov istub Berliini olümpiastaadionil ja jälgib närviliselt kaugushüppajate proovikatseid.
Iga Balta proovikatse eel tõuseb ta toolilt püsti ja jookseb trepist üles, et mõne minuti pärast sealt juba kiiresti tagasi alla lipata. «Ksenija! Tee üks proov veel, aga mitte varem kui viie minuti pärast. Enne seda liiguta natuke,» õpetab ta Baltat.
Eesti rekordi omanik noogutab heakskiitvalt ja täidab õpetussõnad. Mida aeg finaalvõistlusele lähemale, seda närvilisemaks Nazarov muutub. Ta tõuseb toolilt püsti, jookseb taas trepist üles ja siis jälle tagasi. Kui Balta on esimese katse ära teinud ja 6.62 kirja saanud, ei suuda Nazarov enam rohkem kui viis minutit ühe koha peal olla. Ta tõuseb oma kohalt püsti ja liigub paarkümmend meetrit eemale.
Eesti rekordi omanik tuleb treenerit vanalt kohalt otsima, kuid ei leia teda ning liigub nõutult tagasi teiste hüppajate juurde. Selle aja jooksul on tema elukaaslane ja juhendaja juba sinna jõudnud . Nazarov ja Balta vestlevad pikalt, kuid tulemus sellest ei parane.
Kui Balta on kolmanda katse üle astunud, tuleb Nazarov oma endisele kohale ja küsib mänedžer Aivar Karotammelt: «Oli see vähemalt natuke pikem hüpe?» Vastust kuuldes vangutab ta mõtlikult pead ja jookseb taas kord trepist üles.
Kui oma viimase katse on teinud poolatar Teresa Dobijamm, kellest sõltus Balta edasipääs, ohkab Karotamm kergendatult: «Ksenija tuli siin juba teist korda rongi alt välja.»
Neljanda katse järel haarab Balta paremast jalast kinni ja Nazarov hüüatab talle: «Mis viga on? Kas jalg on valus?» Sportlane vastab mõttepausi järel lakooniliselt: «Natukene.»
Nazarov jookseb taas kord trepist üles ja liigub Balta poole. Nad vestlevad pikalt ja tänavu 6.85 hüpanud sportlane asub oma viiendale katsele. Ta üritab saada publiku toetust, kuid staadionil käimasolevad alad pälvivad suurema osa pealtvaatajate tähelepanu ning õiget rütmi talle ei plaksutatagi.
Balta kuuendaks katseks liigub Nazarov ülemisele tribüünile. Ta jälgib oma õpilase iga liigutust ning hüppe ajal kargab toolilt püsti. Tulemust nähes vangutab taas pead.
Täpselt sama liigutuse teeb mänedžer Karotamm. «Olin kindel, et Ksenija hüppab siin seitse meetrit. Olles näinud tema Stockholmi ja Londoni võistlust, uskusin, et ta on selleks võimeline,» sõnab ta.
Mõne minuti pärast saabub oma vanale kohale ka Nazarov, kelle esimene lause on: «Mul pole midagi öelda. Ksenija ei jaksanud lihtsalt hüpata. Võib-olla võttis eelvõistlus liigselt energiat, tingimused olid siis niivõrd rasked.»
Mõningase mõttepausi järel veab Nazarov näo muigele. «Ega tal nüüd kõige kehvem päev ka polnud, aga ka mitte kõige parem. Kahju – pronksmedalit pakuti kandikul,» lausub ta.