/nginx/o/2013/09/05/2090037t1hc664.jpg)
Kui mootorratturite söeraja- ja hipodroomisõidus NSV Liidu tippu kuulunud Rene Aas 1993. aastal Inglismaa klubisse pääses, täitus tema unistus. Ent klantspiltidel muinasjutulossina tundunud Briti liiga ei osutunud seestpoolt kaugeltki ilusaks, kirjutab Tõnu Kees.
«Aeg on hakata koju tagasi tulema, olen Inglismaal elamisest väsinud,» põrutab Aas peaaegu kohe, kui pärast 13-aastast vaheaega ühes Tallinna söögikohas kokku saame. «Kõik pole läinud nii, nagu lootsin, aga mis parata. Kella saab tagasi keerata, aega mitte.»
Tõsiselt võidu kihutas juunioride MMi hõbemedali ja mitme NSV Liidu meistrivõistluste aurahaga pärjatud Aas viimati hooajal 2000. Tulevaks esmaspäevaks on Tallinna hipodroomisõidu korraldajad endise staari taas starti kutsunud.
«Alguses ma ei plaaninud nii kauaks Inglismaale jääda,» tõdeb eesti keelt märgatava aktsendiga, kuid siiski sõnaosavalt rääkiv Aas pisut noruselt. «Aastad on lennates läinud, see panebki mõtlema.»
Elas peost suhu
Kui Aas 1993. aastal Seefeldi söerajasõidu klubisse pääses, tundis ta end nagu seitsmendas taevas. Taasiseseisvunud Eestis vajusid tehnikaspordialad rahanappusel mõneks ajaks sohu, Briti liigas lootis Aas piisavalt teenida, et osaleda maailmameistrivõistlustel.
Kuid peatselt kohendati MM ümber üheksaetapiliseks GP-sarjaks, erinevates riikides tiirlemine eeldanuks miljonärist vanaonu olemasolu. Loodetud taevamannat ei sadanud ka liigasõitudel.
«Mõtlesin, et pääsen tõelisse profisarja,» meenutab hiljuti 37-aastaseks saanud Aas. «Kuid võrreldes NSV Liidu koondisega käis kõik üsna amatöörlikul tasemel. Iga liigutuse eest tuli maksta, vedas, et algul perekonnatuttavate farmis elada sain.»
Kolm esimest hooaega venitas eestlane lõpuni võidusõitudel teenitud preemiarahade toel. «Sul on viiekas või kümnekas taskus ja kunagi ei tea, kas sedagi ära kulutada tohib,» maalib Aas pildi askeetlikust eluviisist.
«Sügiseks kogunesid väikesed säästud, kuid siis käis mootoris hele plõks ja talvele läksin taas tühjade pihkudega vastu. Kui nii kordub aastast aastasse, muutub rusuvaks.»
Veendunud, et pelgalt ovaalidel kihutades ots otsaga kokku ei tule, üritas Aas leida sobivat tööotsa. Putitas garaaides autosid, rabas abilisena ehitustel...
«Kindlat töökohta on võidusõitjal võimatu pidada,» teab ta nüüd. «Kes lubab sind nädala keskel võistlustele? Kalender on tihe, üle 50 etapi. See väsitab nii vaimselt kui füüsiliselt. Jõuad jõuproovilt hilisööl tagasi ja lähed hommikul tööle. Kui aga vigastuse küüsi satud, oled kaks-kolm kuud hoopis rivist väljas ja saad kindla peale sule sappa. Korteriüüri tuleb ikkagi maksta.»
Traumade tõttu jäid liiga paremikku kuulunud Aasal poolikuks mitu hooaega. Lõputus halluses kordus ikka ja jälle sama stsenaarium: kogu võidusõitudel teenitud kõlisev tuli tsiklisse matta, juhutööd andsid «väikese leivaraha».
«Preemiatest ei ela Inglismaal keegi ära,» ütleb Aas. «Kes sponsori leiab, võib läbi lüüa, ülejäänute seis on väga nutune.»
Ta ise kuulus selles armutus vägikaikaveos nn kodutute kilda. «Inglismaal on sul mõni fänn, kuid seal pole sinu kodu,» selgitab Aas. «Teoreetiliselt võinuks mind toetada Eesti sponsorid, ent siin pole söeraja- ega hipodroomisõidu võistlusi ammuilma peetud. Nii ei saa pöidlahoidjaid tekkidagi.»
Kui Seefeldi klubi Aasa kahel viimasel hooajal tagatipuks teistesse tiimidesse rendile andis, hakkas eestlasel villand saama.
«Olin nagu mustlane,» räägib Aas. «Viimase lepingu sõlmisin 2001. aastal ühe oti meeskonnaga. Ainuüksi võistlustele sõit neelas üle viie tunni, teist samapalju tagasi. Niimoodi mitu korda nädalas.»
Oravana rattas tiireldes kaotas Aas oma sõnul üleöö motivatsiooni. «Mõistsin, et nii ei jõua ma kuhugi, ühel päeval lõpetan pankrotiga,» tunnistab ta. Tagasitõmbumise soovi tugevdas omakorda isa surm 2002. aastal.
«Õnneks oli mul niipalju raha, et sain isa vähemalt maha matta,» muutub Aas silmanähtavalt kurvaks. «Tema lahkumine pani elu üle järele mõtlema. Hakkasin mõistma, et lisaks võidusõidule on teisigi tähtsaid asju, ma ei saa lõputult kauboina erinevate linnade vahet ratsutada.»
Aasa abikaasa oli pärast mehe Eestist lahkumist loonud juba uue pere, paratamatult nõrgenes ka side praeguseks 13-aastase tütrega. Aas mõistab juhtunu põhjusi ja loodab, et tütar leiab kunagi tee tema juurde.
«Kurb, aga midagi pole teha,» poetab spordimees. «Helistasin muudkui koju, aga ise kunagi siia ei jõudnud. Olengi pool elu lähedastega vaid telefonitsi ühendust pidanud ja küsinud, kuidas neil läheb. Kui isa manalateele saadetud sai, mõistsin, et varsti pole enam kellelegi helistada.»
Mammonat ei kogu
Praegu elab Aas Inglismaal «lihtsat elu». Ta ei unistagi suurtest rikkustest, sest mammona seadvat inimese ühte paika ankrusse. «Püüan toime tulla nii, et toit oleks laual, maksud makstud ja võlgu poleks,» selgitab Aas. «Et saaksin üleöö asjad pakkida ja edasi liikuda. Koju!»
Viimasel ajal on ta kaasa teinud vaid üksikutel mururaja võistlustel. Esmaspäevasele Tallinna hipodroomisõidule mõeldes tunnistab, et «väike närv on sees». «Ega ma sõitmist unustanud pole,» kinnitab Aas. «Üldfüüsilist trenni teen pidevalt, kindlasti pakun teistele konkurentsi.»
Tõsi, Aas ei tea, kui hea tsikli üks Tallinna saabuvatest Saksa sportlastest talle laenuks annab. Ta lubab kihutades pea külma hoida, et sõiduriist sakslasele «sirgelt» tagasi anda.
Ning pahvatab siis äkki ootamatult: on veel «väike konks, et ta hüppab sporti tagasi». «Sees kripeldab, sõita tahaks,» löövad Aasa silmad põlema. «Äkki hakkab pärast võistlust taas suurde sporti kiskuma? Aga siis juba kohe MM-etappidele, endale nime tegema! Klubidega enam jändama ei hakka, olen oma vitsad kätte saanud.»
Rene Aas
Sündinud 13. augustil 1969 Tallinnas.
Motospordiga alustas 1981. aastal.
Sai juunioride MMilt hõbe-, NSV Liidu hipodroomisõidu meistrivõistlustelt kuld- ja pronksmedali. Tõusis pjedestaalile mitmel rahvusvahelisel võistlusel.
Aastatel 1993-2001 võistles Suurbritannia söerajasõidu klubides.