Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/08/30/227988t1h0872.jpg)
Täna asus Eesti võrkpallikoondis teele EM-finaalturniirile Türki. Aastaid oodatud sündmus aga koputab ühtäkki liigagi kiirelt uksele – esimese tähtsa kohtumiseni on jäänud vaid kolm päeva.
«Eks seda, kas ettevalmistus on õnnestunud või mitte, näeb alles Türgis,» sõnas Eesti koondise peatreener Avo Keel enne eilset viimast treeningut Maarjamaa pinnal.
Veel nädalapäevad tagasi tabas koondist kaks ütlemata halba uudist – esiteks vigastas nurgaründaja Jaanus Nõmmsalu parema jala säärelihast ning teiseks vaevles diagonaalründaja Oliver Venno külmetuse küüsis. Kusjuures mõlemad mängivad koondise rünnakul määravat rolli. Eilseks olid mehed tagasi trennis ning vahepealne paanika õnneks möödas.
«Nõmmsalu käib kenasti, kuid väldime hüppamist. Vennoga on kombes – üks päev oli tal kõrge palavik, järgmise päeva õhtuks oli väike palavik ka läinud. Arvan, et kõik saab korda,» selgitas Keel.
«Tegin esimese trenni hüpeteta, vastuvõtuga saan hakkama. Täna (eile – toim) oligi selline testimine – kui palju saab liigutada, ja läheb järjest paremaks,» jätkas Nõmmsalu ning lisas, et hüpata proovib esimest korda teisipäeval. «See pole päris rebend, kiududes on hästi väike vigastus. Räägiti umbes nädalast ja siiani on väga hästi läinud, lihtsalt paranemine tahab aega. Loodan, et saab korda, aga viga ei tohi rohkem teha.»
Võib-olla jõuab kohale
Nõmmsalu selgitas, et läbi valu pole mõeldav hüpata – tunne olevat, nagu keegi lükkaks nõelaga sääremarja. «Valuvaigisti peab ikka spordimehel kaasas olema, kuid ma ei usu hästi, et seda vaja läheb. Aega on veel paar päeva,» arvas ta. «Enne võistlusi ei hakka väga pingutama – ennast ära lõhkuda pole ka mõtet.»
Täna kell 6.30 alustas koondis bussisõitu Riia lennujaama. Juba pärastlõunal saavad mehed juba rahulikult Türgis Istanbuli eluoluga harjuda.
Homme ja ülehomme aga tehakse esimesed hüpped võistlussaalis – 12 500 pealtvaatajat mahutaval Abdi İpekçi Arenal. Kusjuures samal väljakul peeti 2001. aastal korvpalli EM-finaalturniir, oma kodumänge peavad seal Efes Pilseni ja Fenerbache Ülkeri korvpallimeeskonnad ning 2004. aastal toimus seal Eurovisiooni lauluvõistlus. Kuid hiiglaslik võistlussaal ja kaalukate mängude paine mehi esialgu veel ei kohuta.
«Arvan, et valmistume samamoodi nagu igaks teiseks mänguks. Loomulikult ootan neid mänge, aga mingit erilist tunnet küll pole,» leidis koondise libero Sten Esna. «Paar päeva on veel aega, võib-olla see tekib veel. Eks siis platsi peal ole näha, kas võistlusärevus on või mitte.»
«See peabki tulema rutiini pealt. Enne mängu, kui keskenduma hakkad, võib-olla siis jõuab kohale, millega tegu,» jätkas ta.
Sama meelt oli ka koondise loots, kes pakkus, et kohtumiste tegelik kaal jõuab meestel kohale vahetult enne turniiri algust 2. septembri õhtul.
«Meil on ikka oma rutiin, aga seekord lihtsalt enne väga tähtsat võistlust,» selgitas Keel ning lisas, et hetkel veel mingit suurt ootusärevust pole. «Teine tunne tekib võib-olla, kui treeningud tehtud, koosolekud peetud. Siis enne magamaminekut keegi ehk mõtleb, et nüüd see siis hakkab. Kauaoodatud uus asi on kohe-kohe ju tulemas.»
«Võib-olla sellist elevust sisemiselt isegi juba on, aga arvan, et keegi seda välja ei näita. Kõik on tüüpilised kõvad eesti mehed, et «kuidas ma seda siis välja näitan»,» jätkas Keel muiates. «Kui isegi sisemiselt pole rahulik olla, siis väline ilme peab kindlasti rahulik ja ükskõikne olema. Tegelikult on närvilisus ja kõik muu selline normaalne. Me pole siin ju OM- ja MM-medalistid, et see igapäevane turniir oleks.»
Kahe jalaga olevused
Enne finaalturniiri lootis peatreener pidada 1. septembril kohapeal veel mõne tugeva treeningmängu, kuid eilseks polnud eestlased sparringupartnerit veel leidnud.
Juba neljapäeval ristatakse aga sarved maailma edetabelis teist kohta hoidva Venemaa meeskonnaga. Reedel peetakse lahing Hollandi ja laupäeval Soomega.
«Bulgaaria tahtis mängida võistlussaalis, kuid seal tahavad trenni teha kõik kaheksa meeskonda. Loodame, et mingi Türgi klubi õnnestub saada, kuid midagi katki ei jää, kui ka ei saa,» vaagis Keel ning lisas lustlikult: «Vastased on täpselt samasugused kahe jalaga olevused nagu meiegi.»