Leok teeb tugede abil esimesi samme

Avo Leok teeb jalatugede toel esimesi vaevalisi samme. Foto: Toomas Huik

Avo Leok lukustab jalgade ümber olevad toed, ajab end ratastoolist püsti ning teeb karkudele toetudes väikese ringi. «Olen veel veidike aeglane, ent eks ma tasapisi harjutan,» sõnab ta tagasihoidlikult naeratades.

Vaatamata vaoshoitusele peegeldab endise tippkrossisõitja näoilme rahulolevaid emotsioone – pärast pikki aastaid ratastoolis on ta viimased kaks nädalat saanud taas püsti seista ning veidikenegi kõndida.

Mis sellest, et vaevaliselt ning kõigest üksikute sammude haaval. «Alguses on tasakaalu ja tunnetust raske saavutada, käiksin nagu tikkudel või pallil,» kirjeldab Leok oma tundeid. «Harjutan aastakese, siis on näha, kuidas nende asjadega käimine õnnestub.»

Pisut rohkem kui kolm aastat on möödunud Leokile saatuslikuks saanud õnnetusest. Vaid nädal pärast motokrossi MM-etapi võitmist kukkus ta järgmise võistluse treeningul nii õnnetult, et vigastas selgroogu ja närve ning jäi jalgadest halvatuks.

Visa spordimees ei murdunud, vaid alustas esimesel võimalusel lihaste toonuse taastamiseks ravivõimlemise ja treeningutega. Seljanärvi parandamiseks otsis ta abi paljudelt arstidelt, ent ükski ravimeetod ei andnud tulemust.

Tänavu kevadel käis Leok Saksamaal Orthema kliinikus, kus ta jalgade toestamiseks valmistati spetsiaalsed ortoosid. 80 000 krooni maksnud tugede ostmisel olid Eesti kõige tituleeritumale krossimehele abiks kultuurkapital ning vanad toetajad Tridens ja Addinol.

Leokit Saksamaal saatnud vend Aivari sõnul olid sealsed spetsialistid eestlase tugevusest hämmingus. «Arstid polnud varem kunagi näinud, et inimene paneb toed ümber jala ja teeb kohe paar sammu,» meenutab ta. «Tegelikult on sellised toed mõeldud neile, kelle jalgades on mingigi tunnetus või liigutamisvõime säilinud. Mina liigutan end ainult puusade abil. Oleks ma pärast õnnetust niisama istuma jäänud, ei suudaks ma end tugede abilgi liigutada,» lisab Avo.

Endine krossimees ärkab tavaliselt hommikul kell kaheksa ning suundub kodusesse jõusaali, kus kulutab treeninguks vähemalt kolm tundi. Nüüd kui jalatoed olemas, lisandub sellele õhtune käimaõppimine. Spordimehe sõnul aitavad harjutuskorrad säilitada head enesetunnet ning väldivad kangestumist.

«Loodan, et meditsiin areneb ning ma saan veel uusi ravimeetodeid proovida,» vaatab Leok tulevikku. «Alguses oli uue olukorraga raske kohaneda, ent kolme aastaga hakkab inimene harjuma. Kui näen teisi ratastoolis inimesi, mõistan, et mul pole põhjust viriseda – olen nende hulgas üks tervemaid.»

Kuigi Leok uskus aastaid paranemisvõimalusse, ei pea ta erinevate tohtrite külastamist raisku läinud ajaks. «Hing on kergem, et olen kõik võimalused järele proovinud, rohkem pole mul kuhugi minna,» selgitab ta. «Moskvas pakuti veel võimalust seljalõikuseks, ent esialgu otsustasin sellest loobuda. Praegu pole veel teada, et see oleks kedagi aidanud.»

Sõmerpalus asuvas kodus on Leok sättinud elamise nii, et saaks ratastoolis toimetada. Järgmise projektina kavatseb ta maja teisele korrusele pääsemiseks ehitada lifti. «Alguses vaatasime spetsiaalseid tõstukeid, ent need osutusid liiga kalliks, nüüd püüame ise midagi kombineerida,» viitab ta säästlikkusele.
Otsest sissetulekut Leokil praegu pole, kogu eluolu püsib toetajatelt saadud abil. Leok tegeleb küll noorte krossipoiste juhendamisega, ent reaalset sissetulekut see ei taga.

«Ma ei tee poistega trenni, vaid lihtsalt juhendan. Tõsiseks tööks pole seni aega jagunud, oma treeningud võtavad liiga palju aega,» räägib Leok. «Tulevikus soovin aga sellega rohkem tegeleda, plaanid on päris suured.»

Oma kuueaastat poega Rykit pole Leok võrri selga istutanud. «Väiksena mängis ta ainult krossiratastega, ent pärast minu õnnetust on huvi kadunud, räägib, et see on ohtlik. Vägisi pole ma teda sundinud,» lausub Leok. «Praegu käib ta judotrennis ning jookseb ja sõidab niisama rattaga.»

Pojad korraldavad mälestuskrossi

Mullu sügisel tabas Leokite perekonda veel üks ränk saatuselöök, kui hukkus nende motodünastia alustala Väino Leok. Pojad otsustasid isa tööd jätkata ning korraldavad juuli alguses Väino Leoki mälestuskrossi, kus superfinaali võitja pälvib igavesti rändava karika.

«Sõmerpalu staadionikross oli seni puhtalt isa korraldatud üritus ning me ei tahtnud sellest loobuda,» rääkis Aivar Leok. «Praktiliselt kõik senised toetajad on otsustanud jätkata. Loodame tuua starti viis-kuus MM-sarjas osalevat sõitjat.»

Rändkarika võitmise peasoosikuteks võib ilmselt pidada Leokite motoperekonna praegu tipus kihutava põlvkonna esindajaid Tanel ja Aigar Leokit. (PM)