Tippsportlase raske elu – nälg ning unistus paarist leivaviilust

Jaan Kirsipuu arvates lõpeb liigne pullitegemine endale valusalt.

FOTO: Elmo Riig

Vähem kui kahekümne aastaga on distsipliin tippatleetide jaoks omandanud mitu korda rangemad piirid. Helen Eelrand uuris Eesti tippsportlaste ja treenerite abiga, millised ja miks.

Calgary taliolümpiamängudel 1988. aastal krooniti suusahüpete olümpiavõitjaks Matti Nykänen. Selleks hetkeks, kui vaid 25-aastane mees neljandat korda pjedestaali kõrgeimal astmel seisis, oli ta juba kurikuulus – korduvalt oli teda tippvõistlustelt pummeldamise ja ebasportliku käitumise pärast minema saadetud. Ilmselt läheb Nykänen ajalukku kui sportlane, kes kõige enam kordi purjuspäi tornist alla tulnud.

Kaks aastat tagasi tunnistas kümnevõistleja Roman Šebrle pärast Ateena olümpiakulda, et viib viimaks täide oma ammuse unistuse ja lubab endale ühe hot dog’i. Kuidas on lood Eesti sportlastega?

Kalev teeb analüüse

«Ega nüüd vanasti päris nii ikka ka polnud, et sportlased kogu aeg kärakat panid,» muigab staažikas korvpallur, praegu treeneriametit pidav Aivar Kuusmaa, kuid möönab, et ajad on tõepoolest teised. «Aastatega on tekkinud suurem vastutus, sest teenistus on sportlastel palju kõrgem.»

Ka hiljuti profiratturi karjääri lõpetanud Jaan Kirsipuu nõustub Kuusmaaga. «Suhtumine sporti on teine. Kakskümmend aastat tagasi tehti sageli sporti treeneri pärast või seetõttu, et see oli parim võimalus sõjaväest pääseda,» põhjendab ta. «Praegu lõpeb liigne pullitegemine endale valusalt.»

Kuusmaa sõnul on distsipliiniküsimuses suur roll meedia tähelepanul – iga liialdus lekib ajakirjanduse kaudu peale klubi juhtkonna ja treenerite ka sponsorite ja publikuni. «Oma meeskonnas olen mõne mehe peale sada protsenti kindel – ta ei libastu kunagi. Teisi tuleb rohkem jälgida.»

Seetõttu võeti ka Kalevi meestelt möödunud hooajal neli vere- ja uriinianalüüsi, et tuvastada tarbitud aineid. Kuusmaa sõnul tekitasid rohkem peavalu välismängijad. «Ma ei näe mingit probleemi selles, kui pärast head mängu võetakse mõni õlu või klaas veini,» toonitab ta. «Aga seda kõike tuleb teha mõistuse piires. Pärast mängu ööklubisse hommikuni pidutsema jääda – sellele pole mingit õigustust.»

Kuusmaa lisab, et Nõukogude ajal polnud sportlastel ka tänapäevastega võrreldavaid ahvatlusi: «Restoranid pandi kinni kell 12, ööklubisid polnud üldse. Jah, ka meie tegime lollusi, aga kui õigel ajal magama saada, pole asi nii hull. Kui hommikuni ööklubis möllata, tuleb pidu palju aeglasemalt välja ka.»

Režiimi vastu eksinud tippkorvpallurid saavad Kuusmaa sõnul karistada. «Tuleb soliidne trahv, mis paneb mehe mõtlema, et teist korda sama lollust enam ei tee.»

Eesti jalgpallikoondist nõustav spordifüsioloogia professor, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaan Vahur Ööpik tunnustab jalgpallureid, sest koondises on kord majas. «Mängijate suhtumine on väga professionaalne ja peatreener Jelle Goes paneb sellele ka suurt rõhku.»

Aastaid Prantsusmaal elanud Kirsipuu nendib, et sõltumata rahvusest pole ratturid pidutsemisest täielikult loobunud. «Itaallased-hispaanlased on ehk mõnevõrra tagasihoidlikumad, aga prantslased eestlastele küll alla ei jää. Ja inglased või austraallased on veel hullemad,» teab ta. «Hooaja lõpul või puhkeperioodil on natuke pidutsemist ikka lubatud. Kui on olnud väga pingeline aeg või oled pikka aega stressis olnud, tekib ka napsiisu.»

Ise on Kirsipuu aeg-ajalt pidanud sõprade sünnipäevakutsetele eitavalt vastama. «Mis sinna ikka minna, kui võistlus ees on. Nüüd on lihtsam, mul pole selliseid kohustusi.»

Eesti noored tippsportlased suhtuvad oma püstitatud eesmärki sedavõrd suure vastutusega, et õiget peolõvi neist enamasti pole. «Karsklane ma muidugi pole, aga baaridesse jooma mind eriti ei tõmbagi,» tunnistab hiljuti kreeka-rooma maadluses maailmameistriks tulnud Heiki Nabi.

Sama kinnitab ka sprinter Argo Golberg. «Ööklubisse satun võib-olla aastas kaks korda. Ei tea midagi, mis sinna kisuks.»

Motokrossisõitja Tanel Leok lisab, et hooaja lõppedes tuleb pidutsemist ette. «Vahel ka natuke rohkem, aga päris pildituks ma ennast kindlasti ei joo.»

Nõrgematel meri põlvini

Golbergi arvates on sportlaste organismid erinevad – mis ühe jalust niidab, ei pruugi teisele midagi kurja teha. Samas teab Nabi mitmeid õpingu- ja treeningukaaslasi, kelle tahtmine laialt elada ületab aeg-ajalt tahtmise tippatleedina paratamatut rutiini taluda.

«Kõige hullem on see nende puhul, kellel on kodus olnud range kord ja kes siis omapead linna elama tulevad,» selgitab ta. «Tekib tunne, et teen, mis tahan, meri on põlvini.»

Audentese spordikooli direktori Marek Kaleta väitel puudub temal koolijuhina info, et noorsportlased oma vabadust kurjasti kasutaksid. «Tänapäeva gümnaasiumiealised noored on üldse väga eesmärgistatud, seda ka meie õpilased, kes on tulnud kooli sihiga midagi korda saata täiskasvanute tippspordis,» leiab ta põhjuse.

«Eeskujusid Audentese spordikooli lõpetajate seas on juba üpris palju – Heiki Nabi, Ksenija Balta, Kaido Höövelson alias Baruto ja paljud teised. Üldjuhul on tegemist ikkagi peaaegu täiskasvanud inimestega, kes on oma vabal soovil tulnud Audentesesse, ja neil on väga-gi kindlad eesmärgid,» lisab Kaleta.

Eesti köögile ei!

Et oma eesmärkidele võimalikult lähedale jõuda, on sportlased sunnitud loobuma muustki kui kanged joogid. Enamikul spordialadel on toitumisel sedavõrd oluline roll, et sportlane ise oleks juba paratamatult nagu natuke söögiekspert. Lisaks tulevad hea nõuga appi toitumisteadlased ja spordiarstid.

Sumomaadleja Baruto on üks väheseid õnnelikke, kel õigus vormispüsimise nimel ka seaprae või rosoljega maiustada, enamik noateral kõndijaid aga jälgib piinliku täpsusega, mida suhu pistab.

«Hommikul söön putru, et saada süsivesikuid, lõuna ajal nagu ristiinimene supi, prae ja magustoidu ning õhtul jälgin, et saaksin valke – näiteks kodujuustust või munast,» võtab oma menüü kokku Golberg. «Mul ei ole õnneks probleemi kaalu kõikumisega, aga moosi ja saia ei söö.»

Nabi seevastu elab enne võistlusi läbi ränga perioodi, kus võistluskaalu viimiseks on vaja kuni seitse kilo maha võtta. «Siis on tunne küll selline, et sööks ükskõik mida. Saaks kas või kaks tükki leiba! Pidev näljatunne teeb palju närvilisemaks.»

Mustast leivast loobub spordi nimel ka Leok. «Musta leiba peaaegu ei tohi, kartulit ei söö, rasvane liha ja üldse tavalised eesti toidud ei sobi,» loetleb ta.

Au sees on atleetide hulgas pruun riis, linnuliha, kala ja pastatooted. Eriti terava luubi all hoiavad oma menüüd kulturistid. Mulluses intervjuus Postimehele paljastas Euroopa meistrivõistlustel pronksile tulnud Ott Kiivikas, et tiitlivõistluste eel jätavad kulturistid menüüst välja maitseained, et nahk piisavalt läbi paistaks ja muskleid paljastaks.

«Söön pruuni riisi, toorsalateid ja juurvilju – nendest saab süsivesikuid. Aga ka rasva ei tohi menüüst päris välja lülitada, sest see on organismile vajalik. Lisan seetõttu toitudele munakollast või oliiviõli. Muidugi, lõpuks muutub ninaesine aina maitsetumaks, sest ühel hetkel püüame niipalju kui võimalik soola toitudest välja lülitada. Isegi kodujuust, kuhu on sool sisse pandud, langeb siis ära. Keedad riisi ja liha vees ära ning kogu lugu...» kirjeldas musklimees toona.

Kirsipuu avastas Prantsusmaal elades enda jaoks Provence’i köögi, mis sportlase elustiiliga ka sobis. Prantsusmaa gastronoomia on tema sõnul niivõrd lai, et maiasmokal poleks probleemi end kiirkorras paksuks õgida. «Mulle endale väga rammus toit ei meeldigi,» lisab ta. «Aga kui inimesel ikka on väga isu hot dog’i järele, võib vahel harva seda endale lubada. Vaimule tuleb ka toitu anda.»

Korvpalluritele pole paarikilone kaalukõikumine Kuusmaa sõnul väga suur tragöödia ning piinliku täpsusega jälgitakse menüüd vaid treeninglaagrites. «Ameeriklased söövad burgereid pidevalt ega mängi sellepärast sugugi halvemini,» tõdeb ta.

Vabal ajal... sportima

Et ringis, platsil või rajal rassimisest taastuda, lõõgastuvad sportlased peamiselt... sportides. «Sõidan kardi, BMXi või lumelauaga,» nimetab oma meelisajaviiteid Leok.

Golbergi sõnul mõjuvad talle kõige paremini veeprotseduurid, seetõttu käib ta sageli ujumas. Samuti kuuluvad harrastuste hulka jalgpall ja korvpall. Kuusmaa katsub aga leida mahti tennisemänguks.

Vaba aja leidmine on muidugi probleem, sest korvpallurid teevad alanud hooajal kaks trenni päevas, kumbki kaks ja pool tundi. Üks puhkepäev nädalas on siiski lubatud. Golbergil on praegu «jõudeaeg» – nädalas koguneb vaid seitse treeningukorda. «Vaba aega peaaegu pole, ja kui on, istud teleka ette ega tahagi midagi,» kirjeldab Leok.

Samas ei tunne sportlased, et mugavast elust loobumine neilt midagi ära võtnud oleks. «Kui vahel tekibki tüdimus, siis pressid ikka staadionile. Midagi oleks nagu valesti, kui sporti ei tee,» räägib Golberg. «Vigastuste ajal tekib näiteks väga raske ja ebamugav tunne – kui oled harjunud iga päev teatud hulga energiat kulutama, ei oska selle ülejäägiga midagi peale hakata.»

Leok leiab, et suurim ohver on pidev kodustest ja sõpradest eemalolek. «Eesti järele igatsen küll mõnikord, kuid saan hakkama.»


Looduslapsed lubavad endale rohkem

Arvan, päris nii see pole, et vanasti oli peopanek spordi lahutamatu osa ja praegu käivad sportlased noateral. Inimesed ei ole siiski selle lühikese aja jooksul, mis lahutab Matti Nykäneni Roman Šebrlest, muutunud, et võiks rääkida täitsa uuest suhtumisest. Nykäneni tüüpi looduslapsi on olnud ja on ka jätkuvalt edasi, kes olenemata enda loodud takistustest režiimi rikkumise näol neid pidevalt ületavad ja samas ka spordis võite nopivad.

Me ei saagi kunagi teada, mida seesugused tüübid oleksid saavutanud, kui nad niimoodi ei oleks käitunud. Nykäneni karjäär oleks arvatavasti olnud kaks korda pikem ja võitegi oleks selle võrra olnud rohkem. Aga ta valis teistsuguse tee. Arvatavasti on selliste sportlaste puhul teatud osa ka sellel, et neile on edu tulnud kätte varases nooruses ja suhteliselt lihtsalt.

Enamikule ei tule see aga sugugi lihtsalt, vaid tänu eesmärgistatusele ja tugevale tööle, mille juurde paraku ohjeldamatu pidutsemine kuidagi kuuluda ei saa. Seega, napsitamine ja tippsport ei kuulu kokku, sporditulemus oleks sellise kõrvalmõjuta parem.

Kui oled tippvormis ja teel olümpiavõidu poole, siis on iga pisiasigi väga suure tähtsusega. Toit, uni, taastumisvahendid, perekonna toetus jne. Samas, tavalise treeningprotsessi ajal ei tee hot dog, kui seda on vaid üks, kellelegi midagi.

Loomulikult otsivad tippsportlased oma parima tulemuse nimel abi kõikvõimalikelt erialaspetsialistidelt. Raske treeningtöö perioodil on see ajendatud sellest, et sa taastuksid võimalikult hästi järgmiseks treeninguks ja seetõttu arened paremini. Tippvormi perioodil on sportlase keha nagu viimase peale häälestatud viiul, sel hetkel tuleb tõesti käia mööda noatera.

Gümnaasiumiealistel on piinlikult täpsete toitumisjuhiste järgi veel pisut vara käituda. Üldiselt on teada-tuntud fakt, et noorest peast on taastumine koormustest oluliselt kiirem kui näiteks kolmekümneaastaselt. Ükskord jõutakse sportlasena loodetavasti ka sinna aega, kus mingil hetkel on hot dog tabu.

Marek Kaleta
Audentese spordikooli direktor


Toidulisandid on teisejärgulised

Kahtlemata sõltuvad sportlase toitumisvajadused spordialast, kuid alati tuleb arvestada ka individuaalsete iseärasustega. Näiteks poolraske- või raskekaalu maadleja vajadus toiduenergia järele on sootuks teisest klassist kui nende kärbeskaallasest kolleegil. Maadlejate ja teiste kindlates võistlusmäärustega kehtestatud kaalukategooriates võistlevate sportlaste alaspetsiifiliseks probleemiks on aga kehakaal. Täpsemalt, kuidas säilitada oma saavutusvõime kõrgtasemel, vaatamata kehakaalu märkimisväärsele alandamisele enne võistlust?

Toitumine nii kehakaalu alandamise perioodil kui ka taastumiseks kasutada oleval piiratud ajavahemikul, mis jääb kaalumise ja võistluste alguse vahele, on sportlase edu või ebaedu seisukohast väga oluline tegur.

Toidulisandeid kipuvad treenerid ja sportlased sageli üle tähtsustama. See ei ole päris õige. Esmatähtis on sportlasele siiski kvaliteetsetest värsketest toiduainetest valmistatud mitmekesine toit ja korrapärane toitumisrežiim. Mõnegi toidulisandi tarvitamine on teatud olukordades küll igati õigustatud, kuid siis tuleb endale ka väga selgesti teadvustada, mis eesmärgil, mida ja kuidas kasutada.

Vahur Ööpik
Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaan

Tagasi üles