Korvpalli päästmiseks kulub aastaid

Täna on veel vara öelda, kas nendest noortest poistest sirgub Eesti korvpalli päästjaid. Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja

Kuidas päästa Eesti korvpalli? Kas nelja keskuse ideel on jumet ning miks pole paljuräägitud idee senini teostunud? Milline roll peaks olema Audentese spordikoolil ja kuidas pääseksid lapsed saalidesse?

«Noorte korvpalli arengut segab eelkõige see, et lastega tegelevad klubid on oma tegemiste ja probleemidega üksi jäetud,» sõnastab Tartus omanimelist korvpallikooli pidav Aivo Erkmaa valusa probleemi.

Aastaid noortega tegelenud Erkmaa sõnul peab korvpalliliit leidma selge visiooni, kuidas tekkinud seisust välja tulla, ning annab kohe ka ühe vihje – lootust paranemisele pole oodata enne, kui noortetreenerist on saanud elukutse.

«Muutused vajavad poliitilist otsust, kes on need treenerid ja millised klubid, kellele alaliit panustab ja kes peavad kasvatama uue põlvkonna,» leiab Erkmaa. «Kvaliteetse tulemuse saavutamise eelduseks on treenerites kindlustunde tekitamine. Kusjuures tulemuse saavutamise miinimumperiood on kümme aastat.»

Umbes 200 klubi

Veel suvel Eesti rahvuskoondise peatreenerina tegutsenud, septembrist aga Audentese spordikoolis noortetreenerina töötav Üllar Kerde viitab samuti liigsele hajutatusele. «Eestis on umbes 200 noorte korvpalliga tegelevat klubi, neist paljud ühe-kahe mehe ettevõtmised,» teab ta. «Kui aga sellise klubi treener on ühe vanuseklassiga kusagil võistlemas, kes siis ülejäänutega trenni teeb?» 

Kerde arvates tuleks noortega tegelevad treenerid ja seltskonnad koondada Eesti kahe tippklubi Tartu Rocki ja Kalev/Cramo ümber ning kõigi ülesanne oleks toota neile mängijaid. «Samas nägin Tartus töötades, et väiksematel klubidel puudub koostööks igasugune soov,» tunnistab Kerde. «Vägisi ei saagi selliseid kooslusi tekitada, kuid tippmeeskonnad peavad selle nimel töötama.»

Paljud treenerid jaotaksid Eesti korvpalli nelja suurema keskuse vahel. Turbas juba paar aastat keskuse loomisega tegeleva Ago Kliimsoni arvates võiks need olla Põhja-Eestis Audentese spordikool, Tartus Ülenurme, Lääne-Eestis Turba ning eraldi keskus ka Ida-Virumaal. «Neis kõigis peaks olema koht vähemalt 50 lapsele ning kohustuslikus korras tuleks osaleda Euroopa noorteliigas,» arvab ta.

«Korvpallis on neljast keskusest räägitud kümmekond aastat, kuid midagi asjalikku pole korda saadetud,» pole Erkmaa varemgi kuuldud idee suhtes ülemäära optimistlik. «Näiteks jalgpallis on selliseid keskusi ilmselt rohkemgi. Selle spordiala areng viimase 15 aastaga väärib tunnustust.»

Korvpalliliidu peasekretäri Karel Loide hinnangul on kolm nimetatud keskust siiski juba töös ja väga aktiivselt tegutsetakse ka Virumaaga. «Keskuse kujunemine võtab aega, miski ei teki üleöö,» sõnab Loide ning toob kohe esile ka ühe põletava probleemi – väiksemad klubid ei taha oma noori keskustele loovutada.

Just seepärast ei näe me riiklikku tellimust täitva Audentese spordikooli rivistuses ainult tõsiseltvõetavaid Eesti koondise kandidaate, vaid ka nõrgema tasemega pallureid. Tekkinud olukord tekitab meelehärmi ka Kerdele. «Siin peaks olema ainult noortekoondiste kandidaadid ja nende peatreenerid annavad selged juhised, mida treeningutel teha,» selgitas ta oma nägemust.

Samas on Audentes Turba ja Ülenurmega võrdluses soodsamas seisus, alaliit maksab nende eest kõik kasvataja klubidele ette nähtud spordimeisterlikkuse tasud.

«Meil sellised võimalused puuduvad,» ohkab Kliimson seepeale ning räägib, et just see takistab noori ja andekaid korvpallureid Turbasse koondamast.

Audentese aadressil teeb kriitikat ka Erkmaa. «Ilmselt on tegemist hea äriplaaniga, aga olgem ausad, korvpallile pole sellest erilist tulu tõusnud,» lausub ta karmilt. «Võiks ju väita, et Audentes on kunagise TSIKi järeltulija, ent need kaks organisatsiooni erinevad teineteisest nagu öö ja päev.»

Kõrged hinnad

Erkmaa märgib, et kohalike omavalitsuste prioriteet on harrastussport, korvpalli arenguks tuleks aga harrastus ja võistlus­sport selgelt eristada. «Võistlus­spordi arendamiseks vajavad klubid alaliidu ja kohaliku omavalitsuse abi,» arvab ta.

Loide aga leiab, et alaliidul puuduvad võimalused spordisaalide hindu odavamaks kaubelda. Abistamiseks näeb ta teisi võimalusi. «Paremaid tulemusi saavutavad klubid teenivad korralikku spordimeisterlikkuse tasu,» sõnab ta.

Spordibaaside kättesaadavuse tähtsust rõhutab ka Kliimson, kelle arvates piisab päris väikestele nädalas kolmest treeningust, vanemad peavad aga pääsema saali juba viis korda nädalas. «Räägitakse, et Eesti koondisel pole viskajaid, aga kust need viskajad tulevad, kui harjutamiseks pole saali?» küsib Kliimson. «Tihti küsitakse saali kasutamise eest hingehinda. Mõnikord seisavad saalid ka niisama tühjana, aga lapsi sinna ei lubata.»

Korvpalli arendamine Keila moodi

Omapärase nipiga üritab noorte sporti «arendada» Keila linn. Korvpallitreener Ago Kliimsoni sõnul kargasid saaliüürid kahe hooaja vahel lakke, samal ajal vähendati tegevustoetusena makstavaid summasid.

«Veel kevadel maksime poolteist tundi kestva treeningukorra eest 190 krooni, septembris tuleb sama aja eest tasuda 540 krooni,» rääkis Kliimson. «Kusjuures seda ei nimetata hinnatõusuks, vaid hindade ühtlustamiseks.»

Kliimsoni juhitav Lääne-Harju spordiklubi seisabki nüüd silmitsi raskustega, kuna vajaliku arvu saalitundide eest maksmiseks napib raha. Olukorra teeb hullemaks linnavalitsuse otsus vähendada teisel poolaastal tegevustoetust ligikaudu 40 protsenti.

Aastaid Keilas ja selle ümbruses korvpalli edendanud Kliimson lisas, et kulutused ei piirdu vaid saali üüriga – raha läheb ka võistlusvormide ja pallide ostmiseks ning turniiridel osalemiseks. Lisaks soovivad treenerid oma töö eest tasu. Samas on Kliimsonile vihjatud, et lisaks saalide üürile ei tohiks tal muid kulutusi olla.

Nii jääbki Keila lastel üle loota vaid oma vanemate ja võimalike sponsorite toele. Kui aga omal käel ei suudeta raha juurde hankida, vähendatakse treeningukordade arvu. (PM)