N, 30.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jalgpallikoondis kui punt integreerujaid

Oliver Lomp, Merida
Jalgpallikoondis kui punt integreerujaid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Aleksandr Dimitrijev (vasakult), Vladimir Voskoboinikov, Dmitri Kruglov ja Tarmo Kink (ees) tunnevad end eestlastena ja tahavad oma koondisekohta võimalikult hästi õigustada.
Aleksandr Dimitrijev (vasakult), Vladimir Voskoboinikov, Dmitri Kruglov ja Tarmo Kink (ees) tunnevad end eestlastena ja tahavad oma koondisekohta võimalikult hästi õigustada. Foto: Lembit Peegel

Kas sa Vladimirit ja Konstantini tead?  Just sellist integratsioonipoliitika reklaami võiks teha Eesti jalgpallikoondist vaadates. Nii eestlased kui ka venelased tunnevad end ühtse satsina, kes tahavad Eestit esindada, kirjutab Oliver Lomp Meridast.

Eesti meeste võrkpalli-, käsipalli- ja korvpallikoondis koosnevad eranditult eestlastest. Jäähokimeeskond aga suures osas just venelastest. Maa jalgpalliesinduses on asjad teisiti – taasiseseisvumise algusest esindavad Eesti vutti rahvusvahelisel tasandil venelased ja eestlased pooleks.



Türki ja Hispaaniasse sõitnud 19 koondislasest kaheksa on venelased: Pavel Londak, Sergei Pareiko, Tihhon Šišov, Aleksandr Dimitrijev, Dmitri Kruglov, Sergei Zenjov, Vladimir Voskoboinikov ja Konstantin Vassiljev.



Kuuldavasti mõnele Eesti koondise poolehoidjale ei sobi, et muu rahvuse esindajad sinisärki kannavad. Tegelikult pole selleks aga põhjust, kuna ükskõik milline nimi kellelgi ka poleks, määrab inimese olemuse tema mõtlemine. Koondise eestlased peavad kõiki omaks, sõltumata rahvusest.



«Meil ei ole venelasi ja eestlasi. On eesti nimedega eestlased ja vene nimedega eestlased,» märkis koondise abitreener Janno Kivisild. «Kõigil on üks kodakondsus ja tegemist on Eesti poistega.»



Sama kinnitas rahvusesinduse kapten Raio Piiroja, kes rahvusel vahet ei tee.


«Nad kõik räägivad väga hästi eesti keelt ning tunnevad end eestlastena,» arvas Piiroja, kelle sõnul pole meeskonna sisekliima olnud kunagi nii hea kui praegu.


«Peatreener Tarmo Rüütli on loonud suurepärase meeskonna. Pole aastaid end koondise juures nii hästi tundnud. Nii eestlased kui venelased tunnevad end ühtse satsina ja tahavad Eestit esindada.»



Ometi on Eesti koondise treeningutel täiesti tavaline vaatepilt, et eestlased ja venelased harjutavad eraldi. Eestlased viskavad nalja omas, venelased omas keeles. Kui suhted on väidetavalt nõnda head, siis miks on tekkinud kaks gruppi?



Kaks sõpruskonda


Asi on tegelikult lihtne, seltskonnad moodustuvad vana sõpruse põhjal.


«Üldiselt on üks punt endised Flora mängijad ja teised Levadia omad,» märkis Florast tuule tiibadesse saanud Piiroja ja lisas muigamisi: «Meie ainuke erinevus on see, et kui ühed mängivad siga, siis teised patraati.»



Kivisilla sõnul ei saa gruppide eristumisest miskit järeldada ning see olevat normaalne.



«Eks kindlasti vene poistel on ühed teemad ja eestlastel teised,» ütles Kivisild.


Platsil võib aga vahel kuulda, et kaasmängijad ergutavad  teatud pallureid vene keeles. Rahvuskoondise liider Piiroja tunnistaski seda, kuid lükkas ümber väite, nagu tuleks see mõne mehe vähesest keeleoskusest.



«See tuleb mul täiesti automaatselt. Kindlasti võib nendega suhelda vabalt ka eesti keeles,» kinnitas Piiroja, kes harjunud kahte keelt kasutama juba Pärnu aegadest. «Minu vene keele oskus on üsna primitiivne, kuid jalgpalliterminid on ikka selged.»



Vana harjumus


Treeninguid läbi viiv Kivisild jagab harjutuskordadel käsklusi aga ainult eesti keeles.


«Võib-olla Rüütli vahel kellelegi midagi ütleb vene keeles, kuid see on ilmselt vanast harjumusest (Rüütli on töötanud FC Levadia peatreenerina – toim),» meenutas Kivisild. «Otsest vajadust selleks aga kindlasti pole, kuna kõik kõnelevad ja saavad eesti keelest aru.»



Praegu küll koondisesse mitte mahtuv Andrei Stepanov jättis näiteks täiesti eesti mehe mulje. Ta oli üks väheseid, kes rahvushümni ajal alati kaasa laulis.



«Kõik teavad, et nad on koondisesse tulnud riiki, mitte iseennast esindama. Nendest asjadest räägime alati ka mängu eel,» märkis Kivisild, kes tõi näite laupäevasest mängust Türgiga. «Minu meelest laulis Voskoboinikov hümni kaasa.»



Kui Katrin Saks 2001. aastal rahvastikuministrina töötas, siis töötati välja integratsioonipoliitika plakat «Kas sa Indrekut ja Sergeid tead?», kus pildil olid tollased jalgpallikoondislased, kõigile teada Indrek Zelinski ja Sergei Terehhov.



Iseenesest võiks praegu samamoodi talitada. Kes ei teaks Vladimirit (Voskoboinikov) või Konstantini (Vassiljev), kui just need mehed lõid Türgi vastu võõrsil väravad.



Tuleb välja, et tõepoolest mängib Eesti jalgpallikoondis integratsiooni osas suurt rolli.


«Minu venelastest tuttavad on kõik väga toredad inimesed ja samamoodi ka meeskonnakaaslased,» kinnitas Piiroja, kellele sekundeeris Kivisild. «Minu meelest on kihvt, et meil on selline punt tekkinud.»



Trahvisüsteemiks pole vajadust olnud


Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril osalenud Eesti võrkpallikoondis töötas välja trahvisüsteemi. Kui eksid, pead maksma, rahakogujaks oli Jaanus Nõmmsalu.



Jalgpallurite seas pole aga selleks siiamaani vajadust olnud, kuna distsipliinist on alati kinni peetud.



«Ausalt öeldes pole selleks vajadust olnud. Mängijad pole neile antud vabu käsi kuritarvitanud,» märkis koondise abitreener Janno Kivisild, kelle sõnul ei tohiks pallurid aga valvsust kaotada. «Kui aga keegi miskit valesti teeb, siis peame midagi välja mõtlema.»



Juba varem on räägitud ja rahvuskoondislased on korduvalt kinnitanud, et praegune sisekliima tiimis on parem kui kunagi varem. Seetõttu ei tahagi mängijad seda head õhkkonda lollustega rikkuda ning käituvad korralikult.



«Meil ei ole sõjaväe- ega lasteaiakorda, kuid selleks polegi põhjust,» kinnitas Kivisild. «Mängijate ja treeneri vahel on täielik usaldus.» (PM)

Märksõnad
Tagasi üles