Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2143193t1h513f.jpg)
Alar Arukuuse, Otepää MK-etapi peamootori pahameelest võib aru saada, kui pärast seda, mil ta meeskond on teinud imet ja võistlustandri paari päevaga rohelisest valgeks muutnud, tabab teda valus küsimus hoopis parkimislubade kohta.
Küsimus selline: miks ei pääse kõik Eesti suusatajad autoga suusastaadioni parklasse, samas kui pealinna rikkurid vuravad maasturitega otse stardipaiga külje alla?
Siis tulebki temalt esiteks etteheide sportlastele, kes pidid jagama oma lubasid sõpradele ja tuttavatele, ning teiseks küsijale ajakirjanikule: «Kui see on MK kõige tähtsam teema, siis kirjuta, palju jõuad!»
Aga küsigem Pärnu Postimehe veteranajakirjanikult Enn Hallikult, kuidas tal edeneb järjekordse Otepää MK-etapi kajastamine, ja ta tunnistab, et üritus on muutunud rutiiniks. Et juba aastast aastasse on lugejaile pakkuda enam-vähem ühte ja sedasama.
Siit siis Arukuusele soovitus aru saada, et ajakirjandus ei tihka teha haltuurat, korrates varasemaid lugusid edukast korraldusest, vaid on iga kord sunnitud otsima midagi uut.
Nõnda lähevadki ajakirjanike seas liikvele mõtted, et kui korraldajad omalt poolt midagi jahmatavat ei paku, siis tuleb see rutiini murdmiseks, sündmuse elavdamiseks ja publiku lõbustamiseks korraldada ise.
Püksid maha!
Üks selline uljas mõte liikus juba laupäeva hommikust saati MK-sarja telkide vahel ringi.
Sellest veidi hiljem. Esmalt ikka faktidest. Vaadake, kas need on piisavalt rabavad või trumpaks too ringi liikunud idee ikkagi kõik üle!
Võiks ju kirjutada naissuusatajate ehetest, lugedes üles näiteks Kristina miguni, Marit Bjørgeni ja Milla Saari Jauho kõrvarõngad, neile lisaks Bjørgeni kulmurõnga.
Ilmselt saaks väikse loo ka kehakergendustest, peategelasteks rootslane Johan Olsson ja norralane Krister Trondsen, kes otse stardimajakese kõrval kõigi nähes võistluspüksid alla kisuvad ning lumehange kollaseks värvivad.
Tõenäoliselt räägib millestki olulisest ka kahe rahaka ekspankuri tähelepanek, et VIP-telgis, millele sedakorda oli kinnitatud vähempretensioonikas silt «Guests» («Külalised»), polnud toitlustamine enam nii rikkalik ja uhke nagu eelmistel kordadel.
Pisut rohkem uurimistööd nõuaks lugu sellest, kuidas nutikad inimesed paljundavad värviprinteril punaseid parkimislubasid sõnaga «Organizer» («Korraldaja»), et nende abil suusastaadioni lähedusse pääseda.
Kaevetööd nõuaks ka reedeõhtune intsident, mis juhtus ETV ja miguni tiimi vahel, et võistluseelne teleusutlus kahekordse olümpiavõitjaga jäi tegemata.
Või peaks tõstatama küsimuse sugude võrdõiguslikkusest? Miks naiste võistlused toimuvad justkui soojendusbändi etteaste enne peaesinejate, meeste lavale ilmumist, ja miks Otepääl seda hierarhiat vaid kinnistati, kui naisi saadeti autasustama peaminister, aga mehi riigi president.
Või tuleks tuld võtta SL Õhtulehe ajakirjaniku Jaan Martinsoni võrdlusest, et miks Itaalias hoolitsevad korraldajad pressi eest rohkem kui Otepääl? Tema teab: ta on itaallaste kulul õhtusööke ja kalleid veine maitsnud, kingitusi ja koguni personaalse autojuhi saanud.
Uhked autod
Mingi lookese saaks küllap sellest, et samal ajal kui Virpi Kuitunen võidab naiste sprindi, ei vaata Kristina migun sinnapoolegi, vaid teeb rõõmsalt tähtsate külaliste telgi ees oma kauase sponsori Uniprindi vikerkaarevärvidega lipu ees fännidega pilti.
Ilmselt annaks midagi välja pigistada ka tõsiasjast, et sprindi võitjate pressikonverentsil peab meeste teine Vassili Rotev parema tõlgi puudumisel panema inglise keelde naiste kolmanda Jevgenia apovalova venekeelset juttu.
Ja arvatavasti pakuks mõnele huvi, mis autodega sõidavad need Eesti suusatajad, kelle tase Silberautolt Mercedest veel välja ei pigista. Postimehe parklaluure teatab, et Silja Suija saabus kohale rohelise Toyota Land Cruiseri maasturiga ning endine esisprinter Pavo Raudsep musta Audi luukpäraga.
Aga nagu manitses Eesti Suusaliidu juhatuse liige Kaarel Zilmer: ega kõigest ka maksa kirjutada, mida teada õnnestub saada. Nii et nende loetletud faktijuppide põhjal jäävad lood sedapuhku tegemata.
Ja ega need eriti konkureerikski mõttega, mis nädalavahetusel Otepääl ajakirjanike seas liikus.
Too mõte läks liikuma sadadest juhtumeist, kui jalgpallis on suvalised mehed kaheteistkümnenda mängijana platsile karanud.
Ootamatult rajale!
Ootamatud sekkujad on lisanud vürtsi teistelegi maailma suuraladele, nagu golf ja tennis. Isegi vormel-1 võidusõidule.
Ükski ajakirjanik ei suutnud meenutada juhtumit, kui mõni suvasuusataja oleks järsku rajale ilmunud.
Nõnda läkski kaalumisele mõte hüpata meeste 15 km sõidu lõppfaasis, viimasel laskumisel enne staadionile libisemist rajale et näha, mis siis saab. Lisaks oleks lõbus.
Ja peaasi: oleks, millest kirjutada ja millest rääkida (eriti arvestades, et eestlastel sedakorda esikolmikuisse asja polnud).
Sedapuhku ei leidunud julgeid, kes oleks mõtte teoks teinud. Aga üks korralduskomitee tähtis liige, kelle meedia plaaniga kurssi viis, leidis, et see polekski kõige halvem mõte.
Nii et püsigem ootel: võib-olla tuleval aastal teeb keegi selle triki ära. Ja siis võib tõesti kindlalt öelda, et suusatamine on jõudnud Otepääl tõeliselt suurte maailmaalade hulka.