Eestis koolinoorte spartakiaadil kaotusekibedust tundnud esimese järgu vasaraheitja Tamm, keda Pärnus hellitavalt Juntsuks hüüti, läks 1975. aastal Ukrainasse sooviga pääseda maailmakuulsa treeneri Anatoli Bondartuki treeningugruppi ja alustada õpinguid Kiievi Kehakultuuri Instituudis.
«Jüri sportlikku tulevikku kiigates võis mõelda kõike muud kui seda, et temast saab 80 meetri mees,» tunnistab Bondartuk. «Ei tea, mida Jüri mu näoilmest välja luges, teisel katsel üritas ta igatahes särtsakamalt heita, ent parem jalg takerdus vasaku taha ja ta kukkus kõhuli Kui Jüri taas kindlalt kahel jalal seisis, kordas ta: «Tahan vasarat heita.» Tõsi, enam ei öelnud sõna «kaugele».»
Tamm on vahel omaette arutlenud, miks vasaraheide talle nii tohutult meeldis. «Nähtavasti oli see üks väheseid alasid, kus muidu kobakäpaks osutunud trulla ennast teostada võis,» räägib ta muigamisi. «Nooruses proovisin kaaslaste eeskujul mitut ala. Vutti mängides ei meenutanud ma pallurit, vaid palli. Maadlusmatil andsin ehk maadleja mõõdu välja, aga selle võitlusviisiga ei sobinud iseloom.»
1. septembril 1975 alustas Kiievi Kehakultuuri Instituuti pääsenud Tamm uut elu. «Ma polnud küll nõrga iseloomuga memmepoeg, ometi kulus tundmatusse keskkonda sisseelamiseks peaaegu terve aasta,» lausub ta. «Ei taha hoobelda, aga mina sain Kiievis kõigega üksi hakkama. Pesin käsitsi pesu ja tegin süüa, sest raha mul eriti palju ei olnud. Vahel oli kere nii hele, et soolikad lõid laulu lahti.»
Viiest liitrist keefirist kakssada pannkooki
Sageli võttis Tamm aega une arvelt. «Nädala sees pooleli jäänud tööd lõpetasin pühapäeval,» krutib ta ajaratast. «Väga pingeliseks muutus elu suusalaagri päevil. Siis jätsin mõne treeningu väsimuse tõttu vahele. Kuid kordagi ei tekkinud käegalöömise mõtet. Tahtsin suvel tõestada, et olen võõral maal juba üht-teist kõrva taha pannud.»
«Naljaga pooleks võib meenutada, et Tarzangi ei suutnud dunglis päevapealt kohaneda,» jätkab kahe lapse isa Tamm. «Üks õppejõud iseloomustas üliõpilaste elu küllalt tõetruult: tudeng on olemuselt võitleja, hommikul võitleb unega, päeval õppejõududega, õhtul kõhtu näpistava näljaga. Nii hull meie elu ei olnud, kuid vatti saime kõvasti.»
Süüa valmistati Tamme kinnitusel ühiselamus nii, nagu kiire elurütm parasjagu lubas. «Puhkepäevadel toimus «püha söömaaeg» lõuna paiku, nädala sees õhtuti,» nendib ta. «Kokakunstis orienteerusin kõige paremini mina. Kord valmistasin viiest liitrist keefirist üle kahesaja pannkoogi, kord keetsin pangetäie borisuppi.»
Katkine suu justkui Buratino peavari
Mõistagi ei hävitanud Tamm nii suuri portse koos toakaaslastega. «Ühiselamusse sattus tihti juhukülalisi või lihtsalt sõbramehi,» täpsustab ta. «Suuremate pidude aegu kogunes ühikasse üle kahekümne inimese. Siis tegime pangetäie guljasi ning keetsime pesukausis kartuleid. Teatavasti ei lähe kartulid pesukausis keema isegi siis, kui kaks-kolm gaasitulukest põlevad. Monteerisime köögiukse hingedelt maha ja asetasime kaaneks. Mure murtud!»
Treeningud polnud Tamme sõnul meelakkumine, vahel tekkis isegi eluohtlikke olukordi. «Suus ilutsev kuldhammas on esimese kursuse lahingu tagajärg. Sain treeningul vasara sangaga vastu hambaid üks loll heitis väljakult ringi. Vedas, et vasar seljast mööda läks ning ainult suu puruks lõi. Ei taha mõeldagi, millised tagajärjed võinuks mõtlematul teol halvimal juhul olla. Kõrvadeni lõhki kärisenud suu meenutas Buratino peavarju. Paar päeva sõin ja jõin kõrrega. Ent nädala pärast püstitasin isikliku rekordi.»
Huvitav tõsiasi esimesel Kiievi-aastal nägi nooruke Tamm oma tuleviku peegeldust, kuidas ta ligi neljakümneselt Atlanta olümpiamängudeks vormi kogub.
«Bondartuk valmistus oma viimaseks olümpiaks. Ta oli Montreali mängude eel 36-aastane. Treeningutel auruveduri kombel ähkinud-puhkinud ja tagaaetava loomana pingutanud Bondartuk armastas naljatada: «Vana mehe higi haiseb nagu metsseal.»»
Tamm parandas ühe aastaga isiklikku rekordit ligi kaheteistkümne meetriga! «Jüri tormilist arengut soodustasid uued harjutamiskavad, oluliselt paranenud heitetehnika ning küllalt jõudsalt lisandunud jõud ja kiirus,» kinnitab Bondartuk. Ja tunnistab samas: «Mõistsin, et olin teda alahinnanud.»
1979. aastal lõppes Tamme sporditee esimene etapp tipputõusmine. Sügisel ületas ta kaks korda suurmeistri normi, heites Kiievis vasarat 75.18 ja Poolas 75.10. Seejärel alustas ettevalmistust olümpiahooajaks. «Pisut enne uut aastat tabas mind nuhtlus, jalga hakkas vaevama roos,» räägib Tamm. «Mõtlesin, et olen jalale kogemata haiget teinud või selle ära hõõrunud. Aga varsti tõusis palavik ligi 42 kraadini, olin täiesti jõuetu.»
1980. aasta jaanuaris alustas Tamm Leselidzes taas treenimist. «Kui NSV Liidu koondis laagrist minema sõitis, otsustasin kettaheitjast sõbra Dima Kovtsuniga veel kuu aega tööd rügada. Poissmeestena polnud meil kuhugi kiiret, rassisime mõnuga. Sündis omapärane tipptulemus viibisin laagris peaaegu kuuskümmend päeva järjest.»
Üksnes 20 minutit maailmarekordimees
Veebruaris püstitas Tamm isikliku rekordi 77.14, NSV Liidu talvistel meistrivõistlustel andis 76.44 neljanda koha. «Paljudel treeneritel ja konkurentidel venis nägu üllatusest pikaks nagu benji-hüppe köis. Olen vahel mõelnud, et talvine haigus võis toimida kui kaitsesüsteem, ei lubanud raskeid treeninguid jätkata. Jõuproovidel paisus aga kogutu tammi tagant välja.»
Tamm jõudis üksnes paar päeva isiklikust rekordist rõõmu tunda, kui tema kõrvu ulatusid kuulujutud, et ta kasutab keelatud aineid. «Bondartukile öeldi julmalt näkku: Tamme proovist leiti keelatud ainete jälgi. Tegelikult ma dopingukontrollis ei käinudki! Ilmselt prooviti survet avaldada, taheti näha, kuidas mu treener rünnakule vastab.»
1980. aasta Leselidze auhinnavõistluseks valmistus Tamm ülitõsiselt. «Minuga juhtus harva, et kohe mõõduvõtmise alguses hoogu läksin,» pajatab ta. «Püstitasin isikliku rekordi 78.82 ja edestasin enne mind heitnud Juri Sedõhhi (kahekordne olümpiavõitja toim) poole meetriga. Sedõhh sai teisel sooritusel kirja 79.60, mina 79.70. Pärast katset tuli Juri minu juurde ja küsis naerusui: «Kas sa oled lolliks läinud?» Paar minutit hiljem heitis ta maailmarekordi 80.38.»
Kui Sedõhhi rekordit mõõdeti, tekkis võistluses väike paus. «Võib-olla vajasingi mõtlemisaega,» arutleb Tamm. «Järgmine sooritus õnnestus igatahes hiilgavalt, heiterütm klappis, jõud läks õigesse kohta maailmarekord 80.46 kirjutati minu nimele. Nautisin triumfihetke küllaltki rahulikult: ei söönud mulda ega hõõrunud nägu tatiga, nagu olid teinud mitmed varasemad rekordipüstitajad.»
«Uskusin, et tulevikus heidan kaugemale, märksa kaugemale,» lisab Tamm. «Järgmine voor paremusjärjestust ei muutnud. Arvasin, et nii jääbki. Ent Sedõhh mõtles siiski teistmoodi ja parandas veel kord maailmarekordit 80.64. Ausalt öeldes ma ei olnud õnnetu, et tipptulemus ainult kakskümmend minutit minule kuulus.»
Pidi eksperimentide möllus kannatama
Pronksmedali toonud Moskva olümpiavõistlus oli Tamme hinnangul küllalt kahvatu. «Tähtsate jõuproovide ajal võtsin õhtul enne magamaminekut sada grammi konjakit, et peatada sisemine põlemine,» tunnistab ta. «Parim vorm oli aga siis, kui nägin unes, et jalad ei liigu ning heidan kogu aeg sektorist välja.»
Lõppvõistlusel püstitas Sedõhh juba avakatsel maailmarekordi 81.80. «Mina pole suurvõistlustel peaaegu kunagi kuldmedalit jahtinud,» sõnab Tamm otsekoheselt. «Kurb tõdemus, samas leian, et see oli minu pluss. Tasa liikudes jõudsin tihti pjedestaalile. Võimete ülehindamine sai paljudele saatuslikuks, koondise uks sulgus.»
Tamme säravaim aasta oli 1985, mil ta triumfeeris nii maailma- kui ka Euroopa karikavõistlustel. 1987. aastal pälvis ta MMil hõbeda ja 1988. aastal teenis olümpial teise pronksi.
«Kui võrdlen oma õpilasi, pean sügava kurvastusega tunnistama, et sportlike eksperimentide möllus kannatas Jüri kõige rohkem,» nendib Bondartuk.
Kas teate?
Jüri Tamm on sündinud 5.02.1957
Kordaminekud: pronks 1980. ja 1988. aasta olümpial, 1980. aastal püstitas maailmarekordi 80.46, 1987. aasta maailmameistrivõistlustel pälvis hõbemedali, 1985. aastal võidutses nii maailma- kui ka Euroopa karikavõistlustel.
Tamme rekord 84.40 on maailma kõigi aegade edetabelis 8. kohal.
Pere: abikaasa Inna, tütar Anna (24) ja poeg Ivo Van (10).
Esinduskogus: X riigikogu 2004 , IX riigikogu 1999 2003.
Kuulumine ühendustesse: Balti Assamblee sotsiaalkomisjoni esimees, Ühiskondliku
Leppe Sihtasutuse ekspert, Euroopa Olümpiakomitee sportlaskomisjoni esimees, Eesti Olümpiakomitee asepresident, sportlaste ühenduse esimees, Vanalinna Rotary klubi liige.