Kriisis sipleva Eesti Korvpalliliidu juhid on korduvalt viidanud, et noortetöö hädad said alguse aastatetagusest spordikoolide sulgemisest, ning tegutsevad aktiivselt kunagise süsteemi taastamise nimel.
Spordikool – korvpallurite imerohi
12. september 2009, 11:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alaliidu president Peep Aaviksoo on öelnud otse, et pallimängude arendamiseks olid spordikoolid parim variant ning siinmail visalt juurutatud klubide süsteemi toimimisse ta lähiajal ei usu.
Aaviksoole sekundeeriv korvpalliliidu peasekretär Karel Loide viitab spordiklubide killustatusele – nii ei pääse kunagi kõik andekamad koos harjutama, vaid igaüks peab nokitsema oma seltskonnas ning tihtipeale leppima vaid pearaha jahtimisega tegeleva treeneri «näpunäidetega».
Lisaks pole väikestel klubidel võimalik pakkuda treeneritele töölepinguid, saades töötasu stipendiumina, puuduvad aga treeneritel sotsiaalsed garantiid.
Kuid milles seisneksid justkui imerohuks peetavate spordikoolide plussid – kas see on noorte spordi päästmiseks ainus tee?
Loide selgituse kohaselt kuuluksid spordikoolid kohaliku omavalitsuse alluvusse – kõik piirkonna lootustandvamad noored saaks koondada ühte keskusesse ning omavalitsuse rahakotist makstav töötasu tagaks treeneritööd tegevatele inimestele kindlustunde.
«Probleem on eriti terav Tallinnas, väiksemad kohad saavad hakkama, seal tiirleb nagunii kõik ühe tugeva treeneri ümber,» märkis Loide ja tõi näiteks Virumaa väikelinna Kunda, mille noorteklassi võistkonnad küündivad Eestis omavanuste paremikku.
Korvpallurid asuvad küll spordikoolide taastamise võitluse eesliinil, ent näevad vajadust teha koostööd ka teiste alaliitudega. Eelkõige loodetakse tuge võrkpalluritelt, kergejõustiklastelt ja suusatajatelt.
Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi märkis, et nende alal tegutseb mitu edukat spordikooli, samas ei rutanud ta end mõtlematult korvpallurite paati istutama. «Tegelikult on ju küsimus selles, kui palju on riik ja omavalitsused nõus sporti toetama,» arutles ta. «Pealegi saavad omavalitsused anda sotsiaalseid tagatisi ka spordiklubide treeneritele.»
Eesti spordi katusorganisatsiooniks oleva Eesti Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise möönis, et on korvpallijuhtide mõttekäike kuulnud ja lehtedest lugenud, ent ei pea vaid ühele nupule vajutamist ning ülesehitatud süsteemi lammutamist õigeks.
«Lastele sportimisvõimaluste tagamiseks on vaja raha, treenereid ja baase, ainult asjade ümbernimetamisest ei piisa,» mõtiskles Tõnise. «Tegelikult on meil praegugi umbes sada spordikooli, neist kümmekond kuulub kohaliku omavalitsuse alla.» Oma spordikoolid on olemas näiteks Põlvas, Rakveres ja Viljandis.
Tõnise rõhutas, et spordis kasutatav raha tuleb suuresti läbi erafirmade ja klubide majandustegevuse, riigi osakaal jääb alla neljakümne protsendi. Spordikoolide taaselustamist ning sellega eelisarendatavate spordialade määramist pidas ta aga tagasiminekuks kaheksakümnendate keskpaika.
Loide sõnul ei soovigi korvpallurid spordiklubide kaotamist, vaid näevad neid spordikoolidega üheaegselt tegutsemas. «Vajame kohta, kuhu koondada perspektiivikamaid lapsi, et anda neile võimalus töötada ja areneda,» kordas ta spordikooli mõtet ning lisas, et samamoodi toimivad pallimängudes meist pikalt ees olevad Balti riigid.
Julgustavaid ideid on korvpallurid saanud ka naaberriikidega suheldes. Veel mõned aastad tagasi eestlastele eeskujuks toodud Soome ja Rootsi on oma vaateid muutnud ning riigiaparaat eraldab seal spordile üha suuremaid summasid. «Vaatamata majanduslangusele on Soome suurendanud spordi riiklikku rahastamist kaks korda,» teadis Loide.