Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2168491t1h0551.jpg)
Eesti Suusaliidu 85. aastapäevaks ilmunud raamat «Suusatamine Eesti rahvussport» on kahtlemata vajalik, kuid ala väärinuks nii sisult kui ka ülesehituselt paremat teost.
See on kolmas eestikeelne suusasporti kokku võttev teos. Eelmised olid «Suusatamine» (1939, autorid Vladimir Raudsepp ja Aleksander Peepre) ning «Suusatamine» (1974, autorid Ants Männiste ja Ilmar Pärtelpoeg).
Raamat «Suusatamine Eesti rahvussport» on väljanägemiselt soliidne kõvakaaneline ja kvaliteetse paberiga. Plusspoolele võib kanda ka teoses leiduvad huvitavad faktid, millest polnud kuulnudki.
Mõned näited. Viljandlane Johannes Koovit oli meie esimene määrdemeister, kelle kuulsus küündis Euroopassegi; veitslased tellisid temalt suusamääret.
Suusatreener David Klass, kes oli aastatel 19601970 treener Saksa DVs, sai riigi suusaföderatsioonilt autasuks kuldse teenetemärgi.
Selliste faktide eest võib raamatu autorit Tiit Läänet ainult kiita.
Segadus tutvustustes
Paigas on ka statistika. Kuid kahjuks puuduvad mäesuusatamise maailmameistrivõistluste medaliomanikud, on ainult MMid, kus osalesid eestlased.
Raamatu ülesehitus tekitab küsimusi. Tähtsündmuste kronoloogia on õigustatud. Kahjuks ei ole peetud tähtsaks kahe eelmise raamatu väljaandmist. Suusaspordi oluliseks tähiseks on aga märgitud 1980. aasta suvel korraldatud esimesed Eesti meistrivõistlused laskejooksus!
Palju segadust on eri ajastute tutvustuses. Tundub, et raamatu koostajatele on «appi» tulnud Joosep Toots, kes oma riukaliku käega on pillutanud fotosid ja veerutekste suvaliselt mööda raamatut laiali nagu Oskar Lutsu «Kevadest» tuntud peenrasse.
Lk 99 on jutt Tooni Õunast, Eesti esimesest meistrist mäesuusatamises, veerus on diplom, kuid võiks olla ka foto; foto on aga Evald Särakust.
Lk 120 on jutt Elmar Lillest, kõrval foto Juku Pendist. Sääraseid näiteid võib tuua kümneid.
Kohati on pildid ja tekst ka paigas, kuid kahjuks vähestel lehekülgedel. Võib-olla see ongi koostajate taotlus.
Puudub Saksa aeg
Eestis anti aastatel 19331938 välja 11 255 suusamärki. Huvitav oleks teada, kuidas märk välja näeb. Riigivanem Konstantin Päts andis 1936. aastal mustast tammepuust valmistatud ja hõbeplaatidega kaunistatud rändauhinna, mille 1940. aastal sai jäädavalt piirivalve Narva jaoskond. Ka sellest tähtsast auhinnast puudub foto.
Raamatus peaaegu puudub Saksa aeg. Kirjutatud on vaid: «Kolmel sõjatalvel (19421944) küll üksikuid võistlusi toimus, kuid murdmaasuusatamises ei jõutud isegi Eesti meistrivõistluste pidamiseni. Okupatsioonivõimude korraldusel tuli suusad anda sõjaväevõimude käsutusse.
Vaid pärast suuri läbirääkimisi õnnestus suurematel spordiseltsidel jätta alles mõni suusapaar, millega siis treeniti ja võistlemas käidi. Vastupidiselt mitmele teisele spordialale valitses suusaspordis vaikelu. Vaid mäesuusatajad selgitasid korra Eesti meistreid.»
Selle tekstiga võib ainult osaliselt nõustuda. Siinkohal lühikokkuvõtteid Saksa ajal ilmunud ajalehest Eesti Sõna.
«12. detsember 1941 hooaja avavõistlused Eestis, Tallinn-Harju prefektuuri suusavõistlused Nõmmel, osales 31 võistlejat. 10 km valmistas üllatuse noor Aegviidu suusataja Herbert Randla (41.51), lüües meie nimekaid suusasportlasi Edgar Siitanit, Otto Tamme ja Voldemar Särakut.
7. jaanuar 1942 aasta esimesed võistlused toimusid Viljandis. 10 km: I Johannes Koovit (41.57). Suusahüpetes löödi 0,5 meetriga mäerekord (26 m) Helmut Liivi ja Aksel Varese poolt.
Igal pühapäeval korraldas Kadrioru Noortepark võistlusi noortele ja naistele, alustati jaanuaris ja lõpetati märtsis. Kadrioru Noortepark korraldas ka suusatamiskursused, õpetajaks Aleksander Peepre. Sama organisatsioon laenutas tasuta välja ka suuski. Toimusid ka Omakaitse ja politsei vahelised võistlused.
Suuremateks suusavõist-lusteks Eestis olid Tallinn-Harju prefektuuri korraldatud võistlused, kus rajameistriteks tuntud suusatajad V. Särak ja
J. Tarto. Märtsis viidi läbi ka Tallinna ja Tartu meistrivõistlused. Tartus tuli 18 km meistriks tulevane suusatreener Herbert Abel.»
Mis on skikjöring?
Raamatus on tutvustatud suusameistreid (Harald Kirss, Alfons Matso jt) ja määrdemeistreid (Johannes Koovit, Karl Lont, Juku Pent jt). Kuid välja on jäänud tänapäevaste suusavalmistajate ja määrdemeistrite tegevus. Üldse pole raamatus juttu vähem harrastatavatest aladest, nagu suusaorienteerumine, talitriatlon ja matkamine suuskadel.
Suusatasid ju Marko Kalve ja Rain Lond 2004. aastal esimeste eestlastena läbi Gröönimaa; ligi 570-kilomeetrine matk on nimetamist väärt tegu.
Võidakse ju protesteerida, et need alad ei kuulu Eesti Suusaliidu tiiva alla. Kuid kas skikjöring (lk 100) kuulus? Seda hobuse järel suusatamist harrastati Eestis vähesel määral 1930. aastatel.
Samas on Rahvusvahelisse Suusaliitu kuuluvate alade, nagu sööstlaskumise, lumelauasõidu ja vigursuusatamise arengust Eestis väga napilt juttu.
Ei tahaks lõpetada negatiivselt. Tore, et raamat ilmus. Ostke ja lugege! Minu kirjatükk on ühe inimese, kirgliku spordiajaloolase arvamus.