Kommentaar: Kanepi pole Tallink

Peep Pahv. Foto: .

Nagu kõik edasipüüdlikud inimesed, otsib Tallinki juhtimisest tüdinenud ärimees Enn Pant värskeid väljakutseid. Ilmselt paljude jaoks üllatuslikult otsustas ta valida uueks ametiks Eesti parima tennisisti Kaia Kanepi mänedžeri rolli.

Kuid nagu armastab öelda üks mu noor sõber – see amet on tal jäänud täiesti õppimata. Enamik elukutseid eeldab enda ala peensustega kurssi viimist. Pandi tegutsemist vaadates jääb vägisi mulje, et oma mõtetes istub ta endisel Tallinki peakontoris, või loksub mõnel selle firma reisilaeval, kus ta võis kehtestada omi seadusi, ülbitseda ja röstris kala küpsetada.

Spordimänedžerina kollanoka staatuses Pant kuulutas, et Kanepi ei hakka enam võistluste käigus intervjuusid andma – sportlase mõtetest saab kuulda alles pärast turniiri lõppu.

Oma lihtsameelsuses arvaski Pant, et tema sõna on tennisemaailmas seaduseks ning püüdis Kanepil Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel ajakirjanikega suhtlemist takistada. Loomulikult osutus see võrdväärseks tuuleveskitega võitlemisega. Meedia esindajal piisas vaid esitada turniiri korraldajatele ametlik soov Kanepiga vestelda ning pool tunnikest pärast mängu juhatati Eesti esireket Roland Garrose tennisekeskuse pressiruumi.

Tundus, et kõik olid rahul – Kanepi ei ilmutanud vestluse suhtes vähimatki vastumeelsust, ajakirjanik sai korraliku artikli kirjutamiseks sportlase arvamusi ning koduses Eestis said Kanepi hiigelesitustele kaasaelanud fännid lugeda oma lemmiku mõtteid. Ainsana käis kogu asi vastukarva Pandile, kes kõikide seaduste järgi korrektselt tegutsenud reporteri tema keelu eiramise eest lihtlabaselt ja matslikult läbi sõimas.

Ärimehena peaks ju Pant mõistma, et kogu tennisetsirkus püsib meedia toel – miks peaksid sponsorid paigutama turniiri korraldamisse suuri rahasummasid, kui keegi kunagi nendest võistlustest midagi ei kuuleks. Infosulus ei saa ju tekkida üldsusi intrigeerivaid vastasseise, mängijad jäävad fännidele kaugeteks, publiku huvi hääbub ning lõpuks ei näe sponsorid vähimatki mõtet kogu süsteemi toetada.

Pole raske aimata, et just sellise olukorra vältimiseks on Rahvusvaheline Tennise Liit seadnud ranged reeglid – suurturniiridel peavad sportlased olema meediale avatud, ole sa siis Maria Šarapova või Roger Federer. Reeglid on kõigile võrdsed ning sportlased täidavad neid nurisemata.

Kui aga Pant tahab mängida oma reeglite järgi, mingu ja kõksigu kuhugi metsatukka rajatud privaatsel tenniseplatsil. Kinnitan, et meediat ja avalikkust see ei huvita.