Zažitski: olen kahetsenud, et käitusin Eestist lahkudes liiga tuliselt

1968. aastal ei pääsenud vehkleja Georgi Zaitski olümpiale, kuid kuulus juba Euroopa paremate hulka. Foto: Lembit Peegel

Norras treenerina töötav epeevehklemise olümpiapronksi omanik Georgi Zažitski räägib avameelselt oma vastuolulisest spordi- ja eluteest, vahendab spordiajaloolane Jaak Valdre.

Tunnistan, et läksin Zažitskiga intervjuud tegema eelarvamusega. Ei pidanud teda meie sportlaseks, sest ta pole siin sündinud ja tal puudub Eesti kodakondsus. Usutluse lõpuks sain aru, et olin eksinud.

Sündisite 5. veebruaril 1946 Leningradi oblastis Luuga linnas. Peagi kolisite Eestisse. Mida sellest ajast teate?

Tegelikult sai mu elu alguse 9. mail 1945 Berliinis. Minu ema, kelle sakslased olid 1944. aastal Luugast kaasa võtnud, töötas teenijana. Saksamaa pealinnas kohtus ta tulevase mehega, kes oli sõjaväelane. Neil tekkis armastus. Pärast sõda naasis ema Luugasse.

Venemaal valitses tol ajal nälg. Meie perele, kuhu kuulus veel vanaema, anti päevas päts leiba. Lapsele oli vaja ka piima, mida polnud kusagilt võtta. Ema luges ajalehest kuulutust, et Eestis otsitakse turbarappa töölisi. Ta sõitiski kohale, 1947. aasta algul järgnesime ka meie vanaemaga. Seega möödus mu lapsepõlv Eestis.

Enne vehklemist tegelesite kergejõustiku ja poksiga. Miks valisite vehklemise?

Õppisin Tallinna 25. keskkoolis, kus kehalise kasvatuse õpetaja oli allveespordientusiast Aleksander Tulk. Ta oskas meid panna sporti armastama. Laskis alatasa võistelda. See mulle kui elavaloomulisele poisile meeldiski. Tahtsin alati esimene olla, ükskõik millistel võistlustel ja missugusel spordialal. Kergejõustikus tulin nagu Svetlana Tširkovagi (olümpiavõitja – toim) viiel alal kooli meistriks. Kergejõustikuga tegelesin rohkem oma lõbuks.

Poksitrenni Nigul Maatsoo juurde läksin sõpradega 1957. aastal. Kolm aastat käisin harjutamas ja huvi jätkunuks edaspidigi, kui kooli poleks tulnud Klavdi

Jadlovski. Ta kutsus lapsi vehklemistreeningutele. Olin just läbi lugenud Alexandre Dumas’ «Kolm musketäri», asi tundus ahvatlev.

Jadlovski treeningud olidki huvitavad. Ta kasutas sambo- ja poksivõtteid ning korraldas reaktsiooni ja kiirust arendavaid võistlusmänge. Ütlesin poksile hüvasti.

17-aastasena tulite epees juba Eesti täiskasvanute meistriks ja NSV Liidu rahvaste spartakiaadil noorteklassis teiseks. Olite Jadlovski juhendamisel harjutanud vaid kolm aastat. Kuidas tuli kiire tõus tippu?

Elasime ema ja vanaemaga barakis. Sain aru, et sealt välja rabelda saab ainult sporti tehes. Treener rääkis, kuidas ja kui palju NSV Liidu parimad treenivad, milliseid autasusid nad on võitnud maailmameistrivõistlustel ja olümpial, vestis ka toredatest reisidest. Lubas meistki teha tšempionid.

Küsisin Jadlovski käest: «Kuidas saada tugevaks?» Ta vastas: «Trenni tule esimesena ja lahku viimasena.» Nii ma ka tegin. Mulle treeningud meeldisid. Olime harjutanud alles mõne kuu, kui treener pani meid omavahel võistlema. Läksin võitma ja võitsingi. Kui õnnelik ma olin! Armastus vehklemise vastu ja fanatism, mille oli minusse süstinud Jadlovski, viisidki kiiresti tippu.

Kõik jätkus tõusvas joones. 1966. aastal võitsite Eestile esimese medali rahvusvaheliselt vehklemisareenilt – juunioride MMi pronksi NSV Liidu meeskonnas. Eesti vehklemisest oli saanud arvestatav jõud. Kelle teeneks seda pidada?

Kindlasti Jadlovski teeneks. Ta oli tark ja osav treener, kes töötas ise palju ning nõudis seda ka teistelt. Ta tegi revolutsiooni metoodikas. Harjutasime kogu aasta. Ei piirdunud tehnilise ja üldkehalise ettevalmistusega, vaid pöörasime tähelepanu ka taktikale ja psühholoogiale.

Jadlovski andis Eesti vehklemisele tugeva tõuke, tulemusi on tunda siiani. Ta viis ala professionaalsele tasemele. Samuti ei saa eitada Endel Nelise teeneid, eriti organisaatorina. Ta aitas väga palju Jadlovskit ja hiljem ka mind.

Tulite Dünamo meeskonnaga aastatel 1966–1969 kolm korda Euroopa karikavõitjaks. Pikka aega puudus teil rahvusvahelise turniiri individuaalne võit. See ei jäänud tulemata. 1968. aastal võitsite Krakowis Barbakani turniiri, Eesti vehklejatele kuulus nelikvõit. Rääkige sellest võistlusest?

Saime rahvusvahelistele turniiridele harva. MK-etappidele pääsesin karjääri jooksul vaid seitse korda. Ja olin neli korda finaalis, ühe võitsin. Tegelikult pidanuks mul olema kaks MK-etapi võitu, kuid NSV Liidu koondise treener käskis kaotada. Ei söandanud vastu hakata, muidu poleks võib-olla järgmisele võistlusele võetud.

Tänu heale esinemisele 1967. aasta Barbakani turniiril saime õiguse osaleda järgmisel aastal sellel võistlusel Eesti meeskonnaga. Finalistid selgitavad iidse kindluse õuel võitja. Saavutasime nelikvõidu. See oli kõigile üllatus.

1969. aastal võitsite Prantsusmaal maineka Poitiersi turniiri ja saite auhinnaks Charles Marteli mõõga. Peate seda oma armastatuimaks auhinnaks?

Jah. Enne Mexico olümpiat, kuhu ma nooruse ja kogenematuse tõttu – nii tookord väideti – ei pääsenud, ütles olümpiavõitja Aleksandra Zabelina: «Žora, võida üks suur rahvusvaheline turniir individuaalselt ja koht koondises on kindel.» Võitsingi Poitiersi turniiri ja pääsesin koondisse.

Loogilise jätkuna sõitsite 1969. aastal Havannasse täiskasvanute MMile ja võitsite NSV Liidu meeskonnaga kulla. Miks kinkisite medali oma treenerile?

Vehklemistee alguses lubas Jadlovski teha meist maailmameistrid. Ütlesin tookord treenerile, et kui tulen maailmameistriks, kingin medali talle. 1969. aastal tuli lubadus täita.

Pärast Havannat tekkis tagasilöök. 1970. aasta MMil olite seitsmes, aasta hiljem koondisesse ei pääsenudki. Kuidas seda seletada?

1971. aastal jäi Jaan Veanes pärast Göteborgi turniiri Rootsi. Olin temaga ühes toas. Nii teenisin ka mina poolteiseks aastaks väljasõidukeelu. Veanes sai NSV Liidu vehklemisföderatsiooni nõudel eluaegse võistluskeelu. Võisin osaleda vaid liidusisestel võistlustel, nii säilitasin kõrge koha punktiarvestuses. Eestist pärit vehklejad sattusid pärast Veanese juhtumit ebasoosingusse. Otsiti vigu – mulle öeldi, et miks sul on bakenbardid, need pole nõukogude sportlasele kohased.

Kord ostsin pintsaku, millel Sukapaela ordeni embleem. Üks võhikust seltsimees muutus ärevaks: «Mis on sinna kirjutatud? Kas Zažitski teeb nõukogudevastast reklaami? Tõlkige kähku vene keelde!» Kui selgus, et embleemil on deviis «Häbi olgu sel, kes seejuures pahasti mõtleb!», jäi ametnik punastades vait.

Ma poleks pääsenud ka Müncheni olümpiale, kui mind poleks aidanud Eesti NSV kommunistliku partei keskkomitee. Nad kutsusid mu välja ja ütlesid, et kostavad mu eest. Lubasin, et ei vea neid alt. Ja oma lubaduse täitsin, isegi kalamarja ei võtnud müügiks kaasa. Kuid olümpia individuaalturniiril mul osaleda ei lubatud.

NSV Liidu epeemeeskonna olümpiaheitlustest 1972. aastal on vähe teada. Kas pronksmedal oli pettumus?

Tol ajal võrdusid kõik medalid peale kulla läbikukkumisega. Olümpial läks poolfinaalini hästi, siis kohtusime tugeva Ungariga. Olin varem Kulcsáriga korra mõõgad ristanud. Jäime 5:8 alla. Pronksikohtumise võit 8:4 Prantsusmaa üle ei toonud leevendust. Olime omaette tugevad, kuid kollektiivsusest jäi vajaka. Puudus liider.

Pärast olümpiat pälvisite 1973. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel hõbeda, võitsite teist korda Balatoni turniiri ja saite hõbeda 1975. aasta rahvaste spartakiaadil. Miks teid enam NSV Liidu koondisesse ei arvatud?

Olin enne 1976. aasta olümpiat koondise punktiarvestuses esiviisikus, kuid öeldi, et Montreali sõidavad nooremad. Nii et olin 30-aastaselt koondise jaoks juba vana. Eestis olin võitnud kõik võimalikud võistlused. Nii kadus stiimul ja otsustasin suure spordiga hüvasti jätta.

Mida tegite pärast loobumist? Treeneriks hakkasite alles 1977. aastal.

Juba sportlaskarjääri lõpus mõtlesin tulevikule. Kord võttis raadioajakirjanikust sõber mult intervjuu. Ta imestas, et ma ei karda mikrofoni, ja kutsus Eesti Raadio venekeelsesse toimetusse tööle. Hakkasin asjaga tõsiselt tegelema ja mulle anti isegi oma rubriik.

Kuigi pidin enne eetrisse minekut laskma teksti toimetajal kinnitada, tegin seda alati pärast ülekannet. Kirjaliku töö palusin stenografistil enda eest ära teha. Nii oli lihtsam, sest jutt mul jooksis, aga kirjutada ei viitsinud. Toimetaja usaldas mind, ei lugenud tekste. Siis tuli tööle uus toimetaja, kes võrdles juttu tekstiga. Alati see ei klappinud. Tekkisid probleemid.

Lõpliku punkti mu ajakirjanduskarjäärile pani toimetaja soov teha saade VTK (Valmis Tööks ja Kaitseks – toim) normi täitjatest. Teadsin Dünamo päevilt, et normitäitjate arvu suurendati suvaliselt. Ütlesin toimetajale, et mina valeandmeid raadio kaudu esitama ei hakka, ja lahkusin töölt.

Treeneritöö algus oli ilmselt raske?

Ma ei leidnud pärast reporteri ametit endale kohe uut töökohta. Selle asjaolu üheks põhjustajaks oli kahjuks ka Jadlovski. Keegi «heasoovlik» inimene oli öelnud, et ta võib Eestist lahkuda, Zažitski sobib asendajaks. Jadlovski hakkas mulle kaikaid kodaratesse loopima. Sain tänu Mati Paule tööle Mererajooni spordikooli.

Treeneri palk oli ainult 96 rubla kuus, mul kasvas aga kaks väikest last. Abikaasa oli sunnitud minema tööle ettekandjaks. Kord jalutasin nukra näoga linnas, vastu tuli Kalevi aseesimees Rein-Vello Ojavere, kes küsis: «Miks sa nii nukker oled?»

Vastasin ebamääraselt. Ojavere kutsus mu enda juurde ja pakkus tööd. Ütlesin, et ei saa seda vastu võtta, kuna soovin jätkata Dünamos vehklemistreenerina. Ta vastas: «Sul pole vaja midagi teha, täida avaldus ja võta palk vastu.» Nii sain poolteist aastat fiktiivselt lisapalka. See raha oli meie perele suureks abiks. Olen siiani Ojaverele tänulik.

Kord käisin spordikooli tüdrukutega Moskvas võistlustel. Seal nägin kunagist tuttavat, kes oli üleliidulise Dünamo kesknõukogu esimees. Ta uuris, kus ma töötan. Vastasin, et laste spordikoolis. Ta ei öelnud midagi. Tallinnas kutsuti mind Eesti Dünamosse ja määrati vehklemise vanemtreeneriks.

Jadlovski oli juba lahkunud Moskvasse. Peale positiivsete külgede on inimestel ka negatiivsed omadused. See on kõikidega nii.

1983–1990 olite Eesti meeskonna vanemtreener. Teie hoolealused võitsid NSV Liidu meistrivõistlustelt mitu medalit. Miks lahkusite Norrasse?

Sellest ei tahaks rääkida. Lühidalt niipalju, et solvusin, sest pojale ei antud Eesti kodakondsust. Hariton oli ju välja võidelnud pääsu olümpiakoondisse. Viktor Zuikovile anti kodakondsus ja ta sai olümpiale, kuid Hariton ei pääsenud. Talle võinuks anda kodakondsuse eriliste teenete eest. Aga vehklemisliit ei taotlenud.

Öeldi, et Hariton ei oska piisavalt eesti keelt. Hariton oli lõpetanud Tartu Ülikooli. Nii ei andnud ka mina kodakondsustaotlust sisse. Kuigi oleksin kindlasti saanud Eesti kodakondsuse eriliste teenete eest. Leidsin Norras tööd ja olen sinna jäänudki.

Norra pole vehklemismaailmas tegija. Kas te ei ole Eestist lahkumist kahetsenud?

Olen mitu korda kahetsenud, et käitusin Eestist lahkudes liiga tuliselt. Selline on mu iseloom. Elan siiani Eesti vehklemisele kaasa ja tulen meeleldi Tallinna Mõõga turniirile kohtunikuks. Tegin veel mõni aasta tagasi treeninguid Maarika Võsu ja Irina Embrichiga. Nad käisid Norras ja mina Tallinnas. Olen lahkhelid unustanud.

Nüüd on Norra enam-vähem vehklemismaa, kuigi noorte ja juunioride tasemel. Minu rühma poisid on tulnud juunioride maailmameistrivõistlustel medalile. Täiskasvanute professionaalne vehklemine Norras siiski puudub. Töötan seal seitsmeteistkümnendat aastat. Leppisime Jadlovskiga ära ja temagi töötab Norras.

Zažitski aitas kurikuulsa Reznitšenko Saksamaale

Georgi Zažitski edukaim õpilane Vladimir Reznitšenko kordas 1988. aasta olümpial treeneri saavutust, võites pronksmedali. Neli suve hiljem tuli Saksamaa eest võisteldes olümpiavõitjaks.

«Reznitšenko kohta käivad igasugused legendid,» lausub Zažitski. «Üks räägib, et ta on vana, paks ja hall neeger; teine, et ta näeb hea välja; kolmas, et ta istub vanglas ja nii edasi.»

Zažitski on kaalunud võimalust kirjutada Reznitšenkost raamat. «Temaga juhtus nii palju seiklusi,» meenutab treener. «Kuidas ta üldse Eestisse sattus? Kuidas pääses 1992. aastal Barcelona olümpiale?»

Reznitšenko hüppas NSV Liidust ära. «Saksamaa kodakondsuse saamiseks pidanuks ta taotlema loa kas Venemaalt või Eestist,» räägib Zažitski. «Venemaa poleks seda mingil juhul andnud, samuti mitte Eesti, sest siit ta ju põgenes.»

Samas tunnistab Zažitski, et aitas Reznitšenkot Saksamaa kodakondsuse saamisel. «Aga praegu ma veel ei ütle, kuidas seda tegin,» säilitab ta saladuseloori. «See saab avalikuks siis, kui temast raamatu kirjutan.»

Zažitski tahab kirjutada ka teistest õpilastest. «Meie baas oli Pirital, kõrval avati mannekeenide kool. Poisid hakkasid treeninguid vahele jätma, pidin neid tüdrukute ühiselamus taga ajama. Lõpuks ei aidanud muu kui kooli sulgemine.» (PM)

Georgi Zažitski

• Sündinud 5.02.1946 Leningradi oblastis Luugas.

• Kordaminekuid vehklejana: 1972. aasta olümpial meeskondlik pronksmedal, 1969. aasta maailmameistrivõistlustel kuld. Aastatel 1966–1969 tuli kolm korda Euroopa karikavõitjaks. NSV Liidu meistrivõistlustel pälvis 1973. ja 1975. aastal hõbemedali.

• 1983–1990 Eesti epeemeeskonna vanemtreener. Seejärel tegutsenud treenerina Norras.

• Poeg Hariton Zažitski on võitnud NSV Liidu meistrivõistlustel Eesti epeemeeskonna koosseisus kulla, hõbeda ja pronksi.