Vormi vale ajastus ja vähe võistlusi

Kolmikhüppaja Lauri Leisi kasin hooaeg piirdus vaid nelja võistlusega. Foto: Liis Treimann

Maailmameistrivõistlustel osalenud Eesti kergejõustiklaste arv annab alust arvata, et spordialade kuninganna tervisega on meil kõik parimas korras. Kuid analüüsides sportlaste hooaja tulemustekõveraid, tekivad kahtlused, et midagi on väga valesti.

Loogika ütleb, et sportlane treenib tiitlivõistlustel tippvormi saavutamise nimel. Just siis on atleedi palgapäev – hea tulemus või isiklik rekord tagavad hinges rahulolu ning piisava taseme juures ka kõrge koha.

Kuid meenutame kuu tagasi Berliinis toimunud MMi. Mitu Eesti sportlast saavutasid seal oma hooaja parima tulemuse? Vastus on ehmatav – 17 osalejast kõigest kaks! Andres Raja parandas kümnevõistluses ühe punktiga isiklikku rekordit, saades kokku 8119 punkti, Tiidrek Nurme läbis aga 1500 meetrit 3.43,73ga.

Tõsi, Nurme tulemus jääb mehe isiklikust rekordist õige kaugele, ent sarjata pole teda mõtet, ülejäänud 15 koondislast ei küündinud isegi hooaja parima tulemuse lähedale.

Arvestades neist enamiku maailma mastaabis keskpärast taset, polnud sellest nigelama tulemusega võimalik kõrget kohta püüda. Nii tuligi eestlastel leppida vaid kahe lõppvõistlusele pääsenud sportlasega.

Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak on oma hinnangus siiski leebe. «Usun, et meie tippsportlased olid MMi ajaks oma parimas kehalises vormis,» mõtiskles ta, ent möönis, et keerulisem on neil, kes peavad suve jooksul vähemalt kaks korda tippvormi jõudma.

«Nii on tähtsal hetkel raske saavutada sajaprotsendilist valmisolekut. Usun, et me ei erine eneseületamiste poolest teistest riikidest.»

Ka alaliidu president Erich Teigamägi ei näinud põhjust sportlasi nahutada ning pani hooaja tähtsaimale jõuproovile, Berliini MMile, hindeks nelja miinuse. «Loomulikult olid lootused kõrged, kuid alati peab arvestama ka sellega, et mingil osal sportlastest võistlus ebaõnnestub,» nentis ta. 

Normak lisas, et tippmargist lähtumisest adekvaatsema pildi saab MMi tulemuste kõrvutamine hooaja keskmisega. Selles võrdluses oli plusspoolele jääjaid rohkem. 

Peatreeneri hinnangul on tiitlivõistlusel rekordit püstitada jõukohasem kiirjooksjatele ja hüppajatele. Heitealadel tulevad mängu soodsamad või ebasoodsamad tuuleolud. Hooaja pikimad heited on tehtud ideaalsetes tingimustes. .

Berliini võistlus siiski kummutab selle arvamuse, heitsid ju kettaheite kaks parimat, sakslane Robert Harting ja poolakas Pjotr Malachowski just finaalis oma karjääri parimad tulemused, taseme asjus polnud etteheiteid ka meeste ja naiste odaviske võitjatele.

Normak tõi Eesti kergejõustiklaste hindamise aluseks veel ühe näite – enamik Eesti sportlasi teeb MMile pääsemiseks maksimaalse pingutuse; kui jõudu jätkub, üritavad nad seal saavutada ka võimalikult hea tulemuse, konkreetsete vastastega võitlemisele ei mõelda. Vaid Kanter sõitis MMile sooviga konkurente edestada.  

Kuid pole mõtet takerduda vaid ühe suurvõistluse kammitsatesse. Lähemalt vaadeldes selgub, et hooaja lõpp tervikuna näitas suurt langustrendi, ning see on juba traditsioon.

Kodune kergejõustikuhooaeg hääbus Eesti meistrivõistlustega. Need, kes Berliini ei pääsenud, lasid jala lõdvaks ning kas lõpetasid üldse hooaja või osalesid eriti pingutamata veel  mõnel üksikul jõuproovil. Võistluste nimel ei pingutanud ka MMil käinud sportlased.

Õigupoolest ei olnudki neil kodus kusagil võistelda – pärast MMi peetud Tallinna õhtumiitingule polnud kõigil asja, klubide karikavõistlustelt jäid aga paljud kõrvale.

Alaliidu juhid möönavad, et suve teise poole kalender jäi hõredaks ning seda juba mitmendat aastat.

«Võib-olla on meie motivatsioonisüsteem valesti ülesehitatud,» otsis Teigamägi hilissuvise vaikelu põhjusi. «Praegu ongi paljudele sportlastele esmatähtis täita suurvõistluste norm ning tänu sellele pääseda alaliidu stipendiumile. Oleme mõelnud võimalusele, et seome toetuse ka hilisemate tulemustega. Ainult ühekordsest normitäitmisest ei pruugi piisata.»

Teigamägi lisas, et ühtegi asja ei saa muuta järsu liigutusega ning lõpuks vaadatakse ala edukust ikkagi võidetud medalite arvu järgi.

Üks lõppenud hooaja omapärasemaid näiteid oli kolmikhüppaja Lauri Leis, kes koos MMiga võistles täpselt neli korda. Normaku arvates ei maksa aga väheses võistlemises süüdistada ainult sportlasi, kivi tuleks visata ka treenerite kapsaaeda, kes ei suhtu tihedasse võistlemisse soosivalt. «Ilmselt kardetakse kesise vormiga saadud halba tulemust või võistlemisega vormi kaotada,» viitas Normak.

Mitme­võistlejad võtavad Talance’is viimast

Talvel Euroopa sisemeistriks kroonitud Mikk Pahapillil on täna ja homme viimane võimalus suvehooajal korralikku märki maha saada – koos Andres Rajaga osaleb ta Prantsusmaal Talance’i kümnevõistluses.

Naiste seitsmevõistluses teeb kaasa Grit Šadeiko.

Pahapill on tänavu üritanud kümmet ala sobitada kahel korral. Juuni lõpus Ratingenis sai ta nulli teivashüppes, Berliini MMil tabas krahh juba teisel alal kaugushüppes.

Treener Remigija Nazaroviene sõnul oli keerulises seisus Pahapillilil väga vaja veel kord võistelda. Tänavu juba kolm kümnevõistlust lõpetanud Raja läheb aga lihtsalt pingevabalt tulemust üritama.

Tuntumatest kümnevõistluses on eestlaste konkurentideks ameeriklane Tom Pappas, venelased Aleksandr Pogorelov ja Aleksei Sõssojev, valgevenelane Andrei Kravtšenko ning ukrainlane Aleksei Kasjanov.

Seitsmevõistluses on kohal Ukraina kolmik: olümpiavõitja Natalja Dobrõnska, Ljudmilla Jasõpenko ja Hanna Melnitšenko.

Hooaja keskel vigastusega maadelnud Šadeiko jaoks on see esimene nii tugeva koosseisuga jõuproov. (PM)