Toonane matš algas kõigest 21-aastasele ning mängleva kergusega tippu tõusnud Kasparovile katastroofiliselt. Üheksast esimesest partiist kaotas ta koguni neli.
Kasparov on hiljem väitnud, et just selles seisus muutis ta mängutaktikat – minnes vastuollu oma iseloomuga, hakkas ta mängima ilmetut ja ülimalt ettevaatlikku malet. Ta teadis, et pole muud teed kui vastast pikkade partiidega kurnata.
Hiljem on malespetsid arvanud, et just siis tegi tiitlikaitsja Karpov kõige suurema vea – selle asemel et jätkata noore vastase surumist, muutus temagi ettevaatlikuks. Riske vältides lootis ta lõpetada kohtumise «kuiva» 6:0 võiduga ning sellega lahendada aastateks probleemi nimega Kasparov.
Kuid järgmised 17 partiid lõppesid viigiga, siis võttis aga Karpov viienda võidu ning oli tiitli kaitsmisest vaid ühe punkti kaugusel. «See oli ülimalt ränk moment!» kirjutab Kasparov oma raamatus. «Sõnades pole võimalik edasi anda kõike seda, mida me neil päevil üle elasime. Käes oli 1984. aasta lõpp – aeg, mil ma sain lõplikult täiskasvanuks.»
Kasparov meenutas, et just sellel, kõige kriitilisemal hetkel, tundis ta kergendust: enam pole midagi kaotada, jäi vaid üle viimase hingetõmbeni vastu panna. Ainus soov oli malemaailmale tõestada, et ta oskab malet mängida. Edasi kulges kõik aeglases tempos – Kasparov sai esimese võidu 32. partiis.
Toonast olukorda iseloomustab kõige paremini mõne päeva eest ajalehes Sovetski Sport ilmunud artikkel, kus meenutatakse, et tiitlimatši käiku televisioonis kommenteerinud Aleksei Suetin ei julgenud katkestatud partiid analüüsides öelda, et Karpovi seis on lootusetu – see oleks parteijuhte pahandanud. «Partii on keerulises seisus, ent ees ootab suur võitlus,» sõnastas ta oma versiooni. Järgmine päev andis aga Karpov alla edasimänguta… See oli ta esimene kaotus Kasparovile.