/nginx/o/2009/09/25/240941t1hbddc.jpg)
Ainuüksi sel nädalal teatasid kolm endist tippsportlast, et kavatsevad uuesti kirkaimate autasude eest võitlusesse asuda. Sel aastal on oma liistude juurde tagasi pöördunud kümmekond maailmanime. Mis kannustab tähti uuesti pingutama ja vaeva nägema?
Uus moesuund – tippsporti naasmine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks päeva tagasi teatas mäesuusatamise mitmekordne maailmameister, ameeriklane Bode Miller oma naasmisest suurde sporti. Kaks päeva enne seda esines sama avaldusega endine naiste tennise esireket Justine Henin. Päev varem kinnitas tippude hulka tagasipöördumist ka Eesti suusakuninganna Kristina Šmigun-Vähi. Viimaste kuude jooksul on tagasitulekust teada andnud veel mitu tippnime, nende hulgas näiteks Soome kahevõistleja, maailmameister Hannu Manninen.
2009. aastal valitseks justkui mingi uus mood, kuna uskumatu hooga on suurnimede hulka naasnud näiteks ka rattalegend Lance Armstrong ning tennisetäht Kim Clijsters. Ei teagi, kas asi on tähtede seisus või mis selle lumepalli õigupoolest veerema lükkas – küsimus, miks nad seda teevad, jääb õhku.
Võit või mitte midagi
Spordi nn paha poiss, oma karjääri jooksul nii mõnegi koerustükiga hakkama saanud Miller võttis naasmise tagamaad tabavalt kokku: «Sa pühendad oma elu millelegi, ja kui minema kõnnid, jääb alles suur auk, eriti kui see on su põhiline eneseväljenduse vorm.»
Sama meelt on ka teised, kuid põhjuseid on teisigi – nii eraelulisi kui ka sportlikke. Selge see, et ükski varem oma ala absoluutses tipus olnud sportlane ei naase areenile ilma suurte ambitsioonideta. Mida see niisama treenimine ikka annab, vaja on võita!
«Ilmselgelt, kui otsustad tagasi tulla, on su eesmärk võita. Ma ei tahtnud tagasi tulla selleks, et tenniseelust osa saada. Tulin sellepärast, et tahtsin tagasi kohale, kus olin, ja lisaks tugevdada oma nõrku külgi,» rääkis märtsis naasmisest teatanud belglaste lemmiksportlane Clijsters, kes juba pool aastat hiljem USA lahtistel oma elu teise suure slämmi turniirivõidu saavutas. «Ma ei suuda uskuda, et kõik nii hästi läks ja kiirelt juhtus.»
Nagu narkootikum
Ja tundub, et endise esireketi Clijstersi uskumatu edu on nakatav. Paljud peavad Henini tagasituleku põhjuseks just kaasmaalannat Clijstersit saatnud edu. «Alateadvuses võis see mõju avaldada, kuid kindlasti polnud see peamine põhjus. Tuli mu sees põleb jälle – adrenaliin on osa mu elust, see on mu loomuses,» selgitas Henin.
Belglanna sõnul andis veelgi suurema tõuke Roger Federeri Prantsusmaa lahtiste suure slämmi turniiri võit – meeste esireketil oli just see tiitel täiuslikust kollektsioonist puudu.
Heninil puudub täiskomplektist aga Wimbledoni võit ja küsimus, kas ta oleks võimeline seda võitma, oleks teda enda sõnul muidu elu lõpuni piinama jäänud. «See lõi mu emotsioonid segamini. Tundsin, et midagi on puudu,» jätkas Henin, kes teatas 2008. aasta 14. mail surmkindlalt, et paneb oma karjäärile lõplikult punkti.
Endine tennisist ja telekommentaator Patrick McEnroe leidis aga, et Henin mõistis, kui rumal oli temast maailma esireketi kohta hoides karjäär lõpetada. «Mõelge kõikidele tiitlitele, mida ta selle 16 kuuga oleks võinud kokku kraapida, kuna vaimsed läbipõlemised on naiste tennises viimasel ajal pidevad,» vaagis tennisespetsialist, vihjates Henini raudsele võistlusnärvile ja võidutahtele. «Ta vajas pausi ja sai selle. Proovis näitlemist, sai aru, et see on raskem, kui ta arvata oskas, ja otsustas: «Miks mitte tagasi minna ja teha seda, mida ma kõige paremini teen?» See on tennisele suurepärane.»
Võib-olla vajavadki sportlase pausi, et jõuda uuesti tagasi mõistmiseni, kui palju nad oma tööd armastavad. Mõneti on adrenaliin ja enese pidev proovilepanek nagu narkootikum.
«Kui asjadele tagasi vaatasin, oli ilmne, et mul on veel palju rohkem anda,» kirjeldas olümpiast unistav Bode Miller, kes eelmisel taliolümpial peamiselt pidutsemisele pühendus ning medalitest sootuks ilma jäi. «Olümpiamängudel valitsevale energiale ja õhkkonnale pole mingit võrdlust. Ootan kannatamatult oma parimal tasemel esinemist selles õhkkonnas. Sellest ei saa kunagi küllalt.»
Miller tunnistas, et rahvusvaheliselt võistluskarussellilt maha astuda oli hädavajalik. Nagu ka paljudel teistel tippsportlaste, mängib loobumise puhul suurt rolli see, et noorena pühendutakse spordile ja ohverdatakse kõik – vaba aeg, eraelu, sõbrad – ning sportlane põleb vaimselt läbi. Spordist saab kõrini ning vajatakse vaheldust, kuid mõne aja pärast hakkab tühimik hinges tunda andma.
«Oli aeg uus lehekülg pöörata. Mul polnud iial varem võimalust tagasi tõmbuda... See oli minu šanss korralikult oma elule vaadata ja mõelda, mida teha tahan,» selgitas Miller.
Muidugi teeb ka eraelu oma korrektiivid. Nii jättis Hannu Manninen poolteist aastat tagasi spordi lenduriõpingute ning pisipoja sünni tõttu. Pere täienemine viis treeningutelt ka Clijstersi ja Šmiguni ning tundub, et lapsevanema roll lisab tippsportlaste arsenali vaid lisakäike. Avardunud maailm, vaimne tugevus, leplikkus, tasakaal ja enesekindlus on vaid mõned näited suurest muutusest. Karjääri uut ringi suudetakse justkui rohkem nautida.
«Jõudsin ikka, kus tundsin, et vigastuste ja muu taustal pole ma enam sada protsenti tennisele keskendunud. Motivatsioon puudus. Suurim muutus on see, et tunnen ennast palju paremini kui paar aastat tagasi. See aeg on mind teinud enda ja oma keha suhtes teadlikumaks ja see aitab emotsioonidega toime tulla,» vaagis Clijsters. «Tundsin esimest korda, et ma võin olla isegi parem kui varem, kuna mul on nüüd vaimne eelis. Minevikus oli mängus alati paar hetke, kui kaotasin oma keskendumisvõime. Nüüd seda muret pole.»
Samas aga ei salanud belglanna, et uus tulemine on seotud eraelu probleemidega. Talle andis tõuke isa surm. Sport oleks justkui teraapia ning tagasi pöördutakse siis, kui raskustega toime ei tule.
«Tennis oli lihtsalt suurepärane ravim,» tunnistas Clijstersi abikaasa Brian Lynch.
Eemaloldud aastad sunnivad rohkem pingutama
Tippsport nõuab tõsist pühendumist ja aastatepikkust tööd. Võistlusvormi lihvitakse ja ajastatakse läbi aasta pidevalt treenides ja higi valades.
Mõni atleet näeb 20 aastat vaeva ja suurvõistlusel jääb ikka midagi vajaka, teine aga peab rahumeeli mõned hooajad võistluspausi ning naaseb mängleva kergusega poodiumile. Tundub uskumatu, kas pole?
Tegelikult aga saavad määravaks paljud muud tegurid.
Esiteks ei kao sportlase aastatepikkune töö ja vaev mõne aastaga täielikult. Lisaks annab keha ja vaimu väljapuhkamine positiivse laengu ja teotahte. Vorm ei pruugi küll parim olla, kuid oskused ja võimed säilivad.
Teiseks – keegi pole öelnud, et enda uuesti vormi ajamine pärast pikka pausi lihtne oleks. Vastupidi! Uuesti alustades avastab sportlane end nõrgemana kui kunagi varem.
«Kõik oli kuhugi kadunud. Oma peas teadsin endiselt, kuidas liikuda ja mängida, kuid ühendust aju ja keha vahel justkui polnud,» kirjeldas pärast kaheaastast võistluspausi tipptennisesse naasnud ning äsja USA lahtised meistrivõistlused võitnud belglanna Kim Clijsters.
«Kui alustasin, siis olin selleks valmis, et mu vorminäitajad on varasematest testidest palju, palju, palju kehvemad. Sel hetkel üritad numbrid unustada ja alustad nullist või isegi allpool sellest. Keskendud treenimisele, mitte sellele, kui palju hullemas seisus sa võrreldes varasemaga oled,» jätkas tennisist.
Lisaks selgitas Clijsters, et pidi ennast kogu aeg tagant sundima ning vormi saamine kulges märksa aeglasemalt, kui ta endale ette kujutas.
«Nüüd tunnen end füüsiliselt isegi varasemast paremini. Mul oli palju aega tegeleda oma füüsiliste nõrkustega, kuna sain seitse-kaheksa kuud ainult sellele keskenduda,» lisas ta. (PM)