Võrkpallurid võõrsil – kas lust ja lillepidu?

Ardo Kreek (rünnakul) Foto: cev.lu

Kui kuuldakse, et mõni järjekordne võrkpallur on välismaale mängima siirdunud, tunnevad paljud suurt kadedust – välismaal on ju rohi rohelisem ja taevas sinisem. Aga kas see ikka on nii?

Kõik Postimehega vestelnud seitse võrkpallurit tunnistasid, et võõrsil mängimine on võõrsil mängimine. Selle suurimaks puuduseks on koduigatsus. Ükskõik kui kange mees ka pole, mingil hetkel tüdinetakse võõrast keskkonnast ja nii-öelda pidevast treeninglaagrist.

Seetõttu tunnistasid kõik justkui ühest suust – pikemaks ajaks ei soovita võõrsile jääda.
«Kodu on ikka Eestis. Päris kodu tunnet pole siin veel kordagi tekkinud,» tunnistas neljandat hooaega Prantsusmaal palliv libero Sten Esna.

Temaga nõustus Küprosel Limassoli Salaminas mängiv Eivo Žuravljov: «Kui saaksin materiaalselt samaväärse pakkumise Eestist, siis tahaksin kodus mängida.»

Seetõttu ootavad välismaal pallivad võrguässad pikisilmi külalisi kodumaalt ja lähedased inimesed võetakse meeleldi piiri taha kaasa. Igal võimalusel.

«Kui tuttavad ja sõbrad käivad külas, siis ei tule koduigatsuse mõte pähegi. Loomulikult Eestis on kodu, sõbrad ja perekond, aga siin pole ka hullu,» arvas Esna. Esimest hooaega Sloveenia Bledi ACH ridades palliva Oliver Venno koduigatsust aitab leevendada tüdruksõber.

Lisaks koduigatsusele seisab võõrsil mängivate võrkpallurite teel veel teisigi takistusi. Need on õnneks aga ületatavad. Prantsusmaal pallivatel eestlastel on kõigil ühine mure – interneti saamine.

«Kui Eestis ütled, et tahad internetti, siis täidetakse see palve kohe,» selgitas Esna. «Aga siin peab korterisse kõigepealt telefoniliini sisse vedama ja liini avama. See võtab mõni päev aega. Aga enne kui sul pangas kontot pole, ei saa sa seda liini avada. Ja pangakonto avamist ootad jälle kolm päeva.»

Mõnikord tuleb ka korralikku elamispinda mitu päeva oodata. Kui kuude kaupa võõras kohas elada, muutub kõige olulisemaks, et ajutises kodus oleks hubane ja mõnus. Olenevalt sellest, kas mängija võtab välismaale ka perekonna, antakse meeste käsutusse kahe- kuni neljatoaline korter.

Näiteks Esna elab kahetoalises katusekorteris vanalinnas, Žuravljov sai enda kasutusse aga lausa maja. «Mul on kolme magamistoaga maja tagahoovi ja väikse aiaga, kus on ka apelsinid ja sidrunid,» ei salanud Žuravljov ning muljetas edasi: «Praegu korjan näiteks viigimarju kui tahan ja alles olid mul viinamarjad. See on selline asi, millega on hea uhkustada vahel.»

Ent mitte alati ei vea võrkpalluritel niimoodi. Tihtilugu on tegu justkui loteriimajutusega ja pole harvad ka juhud, kui pallurid kohe uut korterit otsima asuvad. Kuigi Venno on Sloveenia klubi asjaajamisega ülimalt rahul, sattus sobimatu eluase loosi tahtel just talle.

«Korter on kirikukella juures, mis iga 15 minuti tagant lööb. Ma ei saa korralikult magada ja üritan mujale minna,» tõdes Venno. «Aga kui siia tulin, oli kõik olemas. Väga super. Isegi see korteri asi – nii kui ütlesin, et ma ei saa korralikult magada, öeldi mulle järgmisel päeval, et meil on üks uus olemas.»

Välismängijatele üritatakse suuremas osas klubides kõik elamisväärne tagada, kuid nagu ikka – klubil ja klubil on vahe. Enamasti on sportlastel ka auto kasutamise õigus lepingusse sisse kirjutatud, kuid nii mitmedki klubid üritavad kohustustest kõrvale hiilida.

Nii sõitiski Beauvaise Oise meeskonda esindav Nõmmsalu Prantsusmaale oma autoga, kuna klubi tahtis auto kasutamise eest lisatasu.

Teistel Prantsusmaal pallivatel eestlastel läks veidi paremini. «Autod on Prantsusmaal sellised nagu on. Mul on kasutada vanem Citroën, aga põhiline, et see sõidab,» kirjeldas Esna, lisades, et kuigi tihti tal autot vaja pole.

Toobal tõdes, et ka temal on auto olemas, kuid klubi juhid tuletavad talle pidevalt meelde, et nii polevat neil tavaks. «Eks nad on suhteliselt koonerid nende autodega,» lisas Toobal, kes sõidab ringi samuti tüüpilise Prantsuse auto Renault Clioga.

Pajusalu sai klubilt vanema Volkswageni, Venno sõidab aga uuema Fiat Puntoga.

«Mulle anti üks vana pann, aga siin on väike küla ja väga vajadust sõita pole. Ainult poodi ja tagasi,» avaldas aga Küprosel Derinia meeskonnas mängiv Argo Arak, kes sõidab 20 aastat vana Nissaniga.

Vaba aega sisustatakse võõrsil erinevalt. Kui on võimalust eestlastega suhelda, siis on see muidugi esimene eelistus. On ka teisi võimalusi.

«Klubi poolt on kaks korda nädalas prantsuse keele tund. Olen kolm aastat ise õppinud, aga alati on parem juurde õppida,» teatas Esna.

Ja kui aega veel üle jääb, siis tutvutakse linnaga. «Mingi hetk tekib sellest aga rutiin. Siis tulevad appi tavalised asjad nagu filmid ja raamatud,» nentis Nõmmsalu ning rõhutas, et erinevates riikides elamisel on ka plusse: «Silmaring laieneb, näed erinevaid kohti ja tutvud kultuuridega. Lisaks õpid keeli.»

Enamik Eesti võrkpallureid on võõrsile siirdumisega rahul. Nii palk kui ka elutingimused on korralikud. Sellega samaväärne on ka suhtlus meeskonnakaaslastega ja treeneriga.

«Tunnen, et olen selle klubi pereliige, mitte mingi välismängija. Kõik, mis vaja on, see ka tehakse. Kui on mure, siis mind kuulatakse,» sõnas Žuravljov.

Võrkpallurid välismaal

PRANTSUSMAA
• Jaanus Nõmmsalu (Beauvais Oise)
• Keith Pupart (Rennes’i Volley)
• Raimo Pajusalu (Rennes’i Volley)
• Kert Toobal (Saint-Quentini Foyer Laïque)
• Sten Esna (Narbonne’i Volley)

SOOME
• Sten Kruuda (Valkeakoski Isku-Veikot)
• Markus Tammaru (Enonkoski Pyrintö)

SLOVEENIA
• Oliver Venno (Bledi ACH)
ROOTSI
• Ragnar Pähn (Tierp Volley)

KÜPROS
• Eivo Žuravljov (Limassoli Salamina)
• Meris Merisaar (Pafose Dionysos)
• Priit Luik (Pafose Dionysos)
• Argo Arak (Derinia)

POOLA
• Ardo Kreek (Rzeszówi Resovia)

AUSTRIA
• Eerik Jago (Innsbrucki Hypo Tirol)