Kuidas lapsgeeniusele veerand tunniga kaotada
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
3. oktoober 2009, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ajakirjanik 12-aastase Euroopa malemeistri Ottomar Ladvaga malet mängima hakkas, oli ta partii juba kaotanud. Vastust oli vaja vaid küsimusele, mitu käiku noorsandil endast poole vanema vastase alistamiseks kulub.
Kahjuks on malenupud erinevatel põhjustel minu kodus aastateks nurka tolmu koguma jäänud ning napid pool aastat pisikese jõnglasena malekooli ust kulutanuna olid avangud nüüd üle kümne aasta hiljem täielikult ununenud. Igal juhul alustaks ma nii noore poisi või ka lihtsalt eeldatavalt mitteoskaja vastu viljelejate suus karjapoisiks kutsutava algusega.
Paraku pidin ma endale aru andma, et vastas istub omavanuste seas üks maailma paremaid maletajaid ning nii labase taktikaga peale lennates saaksin ma tõenäoliselt ise lihtsalt väga varakult kõrvetada. Seega pühkisin udumõtted ruttu peast ja pigem vasardas peas närvesööv küsimus: mitme käiguga ma Ottomar Ladvale kaotan? Päris häbisse ei tahaks ju ka jääda.
Algus ei tundunud sugugi halb. Kui kummalgi oli umbes kümme käiku tempokalt kulgenud partiist tehtud, valitses vigurite seas tasakaal. Vahetuskaubaks õnnestus teha ka lipp, mida ma väikse tšempioni arsenalist ehk kõige rohkem kartsin.
Ühtäkki hakkas aga kõik viltu vedama. Headeks käikudeks enam ruumi õieti polnud – iga sammuga sattunuks lihtsalt vastase tule ette. Ehk siis, Ottomar oli mu kindlalt üle mänginud. Siis finaaliks üks rumal viga – andsin tähelepanematusest ära oma vankri – ja olingi nagu nurka aetud metsloom, kellel kõik pääseteed ära lõigatud. Kohtumine oli pärast 24 käiku ja 15 minutit läbi.
Šahh-matt, pidin end kaotanuks tunnistama (vaata malelauda).
Vähe sellest, tuli välja, et mulle alguses tundunud näiliselt võrdne heitlus oli lihtsalt ebakompetentsusest tulenev teadmatus. Võitja oli juba varakult teada.
«Umbes kolmanda käiguga sain aru, et võidan,» kinnitas äärmiselt tagasihoidlik Ottomar Ladva, kellel jagus ajakirjanikule ka lohutavaid sõnu. «Olen nõrgemategi vastastega mänginud.»
Kuigi kaotasin endast pea poole nooremale maletajale, ei saa sellistele imelastele alistudes alaväärsuskompleksi tekkida. Pole ju häbi kaotada poisile, kellel sellised tiitlid: Euroopa kuni 12-aastaste meister kiirmales, Euroopa kuni 14-aastaste meister välkmales, tavamale EMil kuni 12-aastastest kuues, Euroopa Liidu meistrivõistlustel kuni 12-aastastest teine – lisaks hulk koduseid auhindu.
Ja Ottomar ei loputa mitte ainult omavanuseid, vaid ka täiseas mehi. Kaasa arvatud isa.
«Vahel mangudes olen Ottomari malelaua taha saanud, kuid üldiselt pole tal minuga mõtet mängida,» nentis Ottomari isa Ailar Ladva. «Minuga peetud partiid ei arenda.»
Kuidas siis praeguse seisuga suurmeistri tiitli suunas liikuv noorlootus areneb? Kodulinnas Haapsalus tal vastaseid praktiliselt pole, lähimad konkurendid asuvad 101 kilomeetri kaugusel Tallinnas, mis eeldaks nädalas vähemalt kolm korda pealinna vahet sõitmist. Ajakulu seejuures oleks tohutu.
Kuigi paljud lapsevanemad nurisevad tänapäeval selle üle, et arvutid röövivad suure osa nende lapse ajast, on infotehnoloogia Ladva perekonnale abikäe ulatanud. Ottomari juhendab Skype’i kaudu Võrumaal elav Ülar Lauk, kes muu hulgas aidanud suurmeistriks Meelis Kanepi.
«Üldiselt on siinne treenerite tase vilets. Ülar on küll vanema generatsiooni treener, kuid ajaga kaasa läinud,» kiitis Ailar Ladva. «Paljud vana kooli mehed ei tunnista siiani arvuteid.»
Ailar Ladva sõnul on tehnika areng malegeeniuse kujunemisel äärmiselt suureks abiks olnud. «Praegused arvutiprogrammid suudavad mõelda välja lõputuid kombinatsioone ja neid ette näidata. Treener on ju aga lihast ja luust inimene,» märkis Ailar Ladva.
Ottomari sõnul on kõik kinni avangus. Alati umbes viis käiku ette kalkuleeriv poiss mängib ise praegu vaid kahte ja peab kõige ebameeldivamateks just ootamatult tegutsevaid vastaseid.
«Mõni avab nõmedate käikudega,» märkis ka jalgpalliga tegelev Ottomar Ladva, kelle isa Ailari sõnul on poeg alati ka taha jäädes lõpuni pingutanud, nagu tema lemmik vutimeeski, Manchester Unitedi ründaja Wayne Rooney. «Ta on võitleja tüüp. Kui üks viga teha, siis on maksimaalselt võimalik viik kätte mängida ja ta proovib alati lõpuni.»
Omamoodi võitlejateks võib pidada ka vanemaid, kelle toetusel noor Euroopa meister üldse oma malekarjääri alustas. Suuresti just isa-ema rahakoti peal on välisriikides reisimas käidud, lisaks tuleb tasuda ka treenerile.
«Suurem osa tuleb ikka oma taskust,» tunnistas Ailar Ladva, kes viimati raha kokkuhoiu mõttes sõidutas poega mööda Euroopat autoga, kuid eneseohverdusest numbrit ei tee. «Küll pensionärina jõuab niisama ka istuda.»
Imelapsi vaadates ja neile mõeldes tekib alati aga küsimus, kuhu võiks üks või teine inimene jõuda. Kiiremaks arenguks pakuti Ottmarile võimalust käia Hispaanias kahe-kolmekuulisi treeningtsükleid pidamas, kus käiks eriti intensiivne töö. Ottomar ise ära eriti ei kipu, ja mis seal salata, ka idee läbiviimiseks vajaminev summa võib nii mõnelgi hinge kinni lüüa.
Esialgu tuleb leppida koduste vahenditega, hiljem paistab, kuidas edasi. ETV-le antud intervjuus Ottomar Ladva kahtles, kas ta võiks saada maailma parimaks, ning seda tegi ta ka nüüd.
«Selleks on vaja teha veel palju rohkem trenni kui praegu,» kinnitas Ottomar, kes veedab arvuti taga erinevaid ülesandeid lahendades päevas umbes 2,5–3 tundi.
Eesti absoluutsetele tippudele eesotsas Kaido Külaotsaga loodab ta kandadele astuda umbes kümne aasta pärast. Isa sõnul võiks selline tase käes olla isegi varem. Elame-näeme! Igal juhul pani Ottomari tase ühe mehe maleteadmisi värskendama. Teadagi kelle.
Ottomar Ladva
• Sündinud 17. juunil 1997
• Kool: Haapsalu gümnaasiumi 6. klass
• Klubi: Tõnu Truusi malekool
• Treener: Ülar Lauk
• Saavutused: Euroopa kuni 12-aastaste meister kiirmales, Euroopa kuni 14-aastaste meister välkmales, tavamale EMil kuni 12-aastastest kuues, Euroopa Liidu meistrivõistlustel kuni 12-aastastest teine. Eesti meistri tiitel erinevas vanuses.
Televiisori puudus viis maleni
Eesti andeka noormaletaja Ottomar Ladva isa Ailar Ladva sõnul viis poja maleni pime juhus. Suviti käisid lapsed ikka Võrumaal vanaemal külas ning kui õues oli kole ilm, tuli väljas müramisele alternatiive leida. Televiisorit suvilas polnud ning kapinurgast leiti üles male.
«Ema õpetas käigud selgeks ja teadmised tulid kiiresti,» meenutas Ailar Ladva, kelle sõnul oli 4-aastase poja areng varajases eas muljetavaldav. «Järgmisel aastal läks tal juba paremini ning siis vaatasime, et poisist võib asja saada.»
Esialgu Ottomaril treenerit polnud ning esimestele võistlustele mindi lihtsalt koduse praktika najal. Sellest ajast pärineb ka üks kentsakas lugu. 6-aastane Ottomar läks esimest korda Eesti meistrivõistlustele, kuid tuli välja, et kõik käigud pidi partii jooksul markeerima (malemängus tavaline nähtus – toim).
«Kahjuks ei osanud ta kirjutada ja nii pidin ma ise kõrval seisma ja käigud kirja panema,» meenutas Ailar Ladva muigega. (PM)