Atso Matsalu: korvpalli arengu eelduseks on muutused

Atso Matsalu Foto: SCANPIX

35 kulda, 10 hõbedat ja 10 pronksi – täpselt nii palju medaleid on pädevate allikate andmetel võitnud Eesti korvpallurid olümpiamängudelt, maailma- ja Euroopa meistrivõistlustelt. Seda küll Nõukogude Liidu koondvõistkonna koosseisus, kuid siiski…

Tähendab olid isiksused, kes mahtusid kaheteistkümne valitu hulka. Olid tõsise korvpallimaa tõsised tegijad. Isiksused väljakul ja väljaspool seda. Kuskil nad kasvasid, said esimesed teadmised korvpallist ja leidsid edaspidi võimalusi arenemiseks. Viimane selle hariduse saaja lõpetas kevadel tegevsportlase karjääri. Mis juhtus pärast seda? Kuhu on kadunud meie korvpallist isiksused, superkäega viskemehed, taibukad mängujuhid, kaitseakadeemikud?

Hiljuti sirvisin kultusraamatut «Korvpalliromaan» ja mingi hetk tundus, et aeg on seisma jäänud. Tänane põlvkond elab justkui samas ajas ja samade korvpalliväliste tõdede najal. Võib-olla on ainult Viru varietee vahetunud Olympic kasiino ja Hollywoodi ööklubiga. Kuid möödunud on 25–30 aastat.

Ei ole ju Üllar Kerdel võimalik juhtida sisutihedat ja läbimõeldud treeningut, kui mängija tuleb otse peolt. Siis polegi ime, kui mõnel mehel läheb kolmandal veerand­ajal silme ees uduseks ja visketabavus kukub viie protsendini. Meie mängijate töövõime on  intensiivses rahvusvahelises, tänapäevases korvpallis olematu. Kindlasti ei kuulu kasiino ja ööklubikülastused treeningu eel Gerd Kanteri ega Jüri Jaansoni treeningplaani.

Mida me saame täna teha? Kõigepealt omavahel ausalt kokku leppida, kas meil on vaja Eesti rahvuskoondise tasemel korvpalli? Klubi tasandil märkimisväärsete tegude kordasaatmine sõltub Eesti majanduse käekäigust ja mõne fanaatilise ettevõtja heast tahtest.

Rahvuskoondise edukus või mitteedukus on aga pikaajalise noortetöö kvaliteedi näitaja – mitte ainult mängutehnika ja kehaliste võimete, vaid ka vaimse ja intellektuaalse pagasi näitaja.

Kas meil üldse leidub mehi, kes tahavad suvepuhkuse arvelt minna lihtsalt Eesti eest võitlema? Kusjuures soov ei saa tekkida üleöö, see väike, kuid kindel üllas idee, ülla kavatsuse iva, peab olema pandud inimese hinge juba noorena.

Loomulikult ei saa põhiseaduse kohaselt kedagi hukka mõista, kui rahvuskoondis üldse huvi ei paku ja võistlemine mõne Euroopa või NBA tippklubi eest ka ei tõmba. Saad kodumaal mängides 30 000 – 70 000 krooni kuus puhtalt kätte ning sellest piisab. Eesti mõistes võimas raha. Aga kas see on korvpalli taseme näitaja?

Et mitte laskuda tagajärgede kallal targutamisse, peaks alustama ikka põhjustest, mis meid sinnani on viinud. Eelkõige on see noortetöö. Noored on koondatud klubidesse, kus pole kontrollimehhanismi ega õppekava. Praegused klubid korraldavad kasina pearaha toel laste vaba aja veetmist, kui tahame kasvatada tulevasi tegijaid, tuleb süsteemi põhjalikult muuta.

Pole tähtis, kas nimetame neid moodustisi koolideks või akadeemiateks, aga kui soovime tulemusi, pole meil nendest pääsu. Vajame tulemust just suhtumise vallas ning tulevikunägemust igal tasemel. Eesti koondisse kuulumine peab saama auasjaks, ka siis, kui oled 10. või 12. mees. Auasi peaks olema saata oma õpilasi rahvuskoondisesse. Loobumise põhjuseks võib olla ainult lahtine luumurd, kahest kohast.

Loomulikult ei sünni imesid ja homme me veel EM-finaalturniiril ei mängi. Aga suhtumist saab muuta juba täna ning seda saame teha me kõik, kellele Eesti korvpall on tähtis. Kui keegi arvab, et hullemaks minna ei saa, siis elu on näidanud, et saab küll. Pealegi ei tule keegi meie eest seda tööd ära tegema. On saabunud aeg väga tõsiselt mõelda ning langetada otsuseid, mis pole mõeldud vaid ühe hooaja jaoks.