Masuaeg ajab paljud tippsportlased tööpostile

Edaspidi võib odaviskaja Moonika Aavat rohkem politseimundris kui treeningrõivais näha. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Kui tavainimene võib pärast pikka tööpäeva kodus jalad seinale visata, siis sportlased peavad olude sunnil ühelt tööpostilt teisele suunduma – kontorist treeningusaali või vastupidi. Kuidas nad seda suudavad?

Neli päeva tööl ja neli päeva vaba, kaks tööpäeva öövalves ja kaks päevases – selline näeb välja odaviskaja Moonika Aava töögraafik Põhja politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonnas. Pärast pikka öövahetust vajub konstaabel Aava nõrkenult voodisse ja magab. Tihtipeale päeval kella neljani.

Kuhu siin veel treening mahub? «Kui jõuan, siis teen trenni, kui ei jõua, siis ei tee,» vastas 30-aastane Aava resoluutselt. «Ma ei saa kahele asjale keskenduda. Praegu pühendun sajaprotsendiliselt tööle.»

Mullu poole kohaga töötanud Aaval sel aastal seda võimalust pole. Alaliidu toetused on kahanenud miinimumini. Kui mitte öelda, et olematuks. Lisaks sellele on vaja Aaval ka õppelaenu tagasi maksta. «Kuni detsembrini saan alaliidult toetust, aga pärast seda lõpeb see tõenäoliselt ära,» sõnas Aava ja lisas nukralt: «Mul on ju siiski vaja elada ka! Tulemust ei tulnud ja olen juba päris vana – amatöörtasemel proovin jätkata.»

Senine sportlaskarjäär jääb Aava hinge pisut kripeldama – ta ei suutnud ennast täielikult realiseerida. Nii mõndagi jäi veel sisse. Aga tööleminek oli sundkäik. Sellest hoolimata püsib ta lootusrikkana. «Mis teha, elu on selline. Mine tea, mis tulevik toob ja kas kunagi saab veel täielikult tippspordile pühenduda. Praegu ma seda ei usu. Elan ühe kuu korraga,» avaldas Aava.

Sarnaselt Eesti odaviske rekordinaisega pidi mullu tööpostile asuma ka kettaheitja Aleksander Tammert. Valgamaal asuvas Greete motellis müügijuhina töötav Ateena olümpiapronks oli samuti sundvaliku ees. Majanduslikult ei suutnud ta üksnes stipendiumist perekonda ära elatada. Seda enam, et peres sirgub kaks pisitütart.

«Kui varem keerles elu üksnes treeningute ümber, siis nüüd keerleb see töö ümber,» avaldas Tammert, kes teeb trenni siis, kui jõuab, tihtipeale aga ei jõuagi treeningule.
Aga kuidas temasuguseid sportlasi nimetada? «Oleme fännid, kes teevad ala oma vabast ajast,» vastas Tammert, kes suurima heameelega elaks profisportlase elu.

«Praegu on väga raske konkureerida nendega, kes üksnes söövad, joovad, magavad ja treenivad. Eelmisel hooajal heitsin 65 meetrit, kuid see tuli vana rasva pealt. Praegu saan selle peal veel liugu lasta, aga varsti enam mitte,» avaldas 36-aastane Tammert.
Erinevalt Aavast pole tema oma sportlikke unistusi maha matnud. Tammert teab, et pole oma viimast sõna veel öelnud. «Ka 40-aastasena on inimesed tiitlivõistlustelt medaleid võitnud. Võiksin veel üht-teist korda saata,» sõnas EMi pronksiomanik, kes tahab tänavu kindlasti ka välislaagritesse sõita.

Kui Aava ja Tammert valiksid võimaluse korral täielikult tippspordile keskendumise, siis kolmikhüppaja Jaanus Uudmäel pole midagi töölkäimise vastu. Tänavu talvel sise-EMil isikliku rekordi 17.06 püstitanud Uudmäe töötab täiskohaga Skype’is tarkvara arendajana. Talle meeldivad töökaaslased ja ta armastab oma tööd.

«Ma ei kujutaks ettegi, et teen kaks korda päevas trenni ja ülejäänud aja lihtsalt vahin lakke,» nentis 28-aastane Uudmäe, kes vahel sooviks ka kaks korda päevas trenni teha.

Aga lihtsalt ajaliselt pole see enam võimalik. «Loomulikult pole see kõige ideaalsem variant, kuid minu tööandja on väga paindlik. Ta on mulle alati vastu tulnud. Töö pärast pole ma üheltki treeningult puudunud,» nentis Uudmäe, kellele praegune elurütm sobib. «Pärast tööd lähen trenni ja saan end seal füüsiliselt välja elada. See on väga värskendav.»

Karate raskekaalu eksmaailmameister Marko Luhamaa tegutseb spordi kõrvalt ettevõtjana. «Mul on oma firma Vanni Autopesulad, millel on Tartus kaks käsipesulat, lisaks on minu ettevõte ka Presta ja Malco autokeemia edasimüüja Lõuna-Eestis,» tutvustas Luhamaa oma äritegevust. «Ise ma autosid ei pese, minu asi on rohkem strateegiline mõtlemine ehk siis omaniku mured.»

2006. aastal MMil raskekaalus kulla võitnud Luhamaa tõdes, et töötamise kõrvalt on spordiga pisut raskem tegeleda. «Kui oled ettevõtte omanik, siis põhimõtteliselt oled sellega seotud 24 tundi, eriti raskel ajal,» tunnistas Luhamaa. «Seetõttu psühholoogiliselt ikka natuke mõjutab.»

Luhamaa sõnul on raske välja tuua konkreetset põhjust, miks ta otsustas ärimaailma sukelduda. «Kõik on omavahel seotud,» selgitas ta. «Karate paraku pole selline ala, kus liiguvad suured rahad, see on poolenisti fanaatikute ala.»

Kuigi vahepeal oli Luhamaa peas ka mõte tippspordiga lõpparve teha, on ta nüüdseks selle plaani maha matnud. «Kõikuvad mõtted olid peas,» tunnistas 34-aastane sportlane. «Hoian endiselt kätt pulsil ja kavatsen kevadel EMil heas vormis olla. Hingelt olen ikka sportlane, mitte ärimees!»

Tööinimeste ridadesse astus hiljuti ka tänavu kevadel Luhamaa troonilt tõuganud ja raskekaalu Eesti meistriks kroonitud Lauri Mengel. Tartu Ülikoolis füsioteraapia lõpetanud 24-aastane Mengel töötab poole kohaga massöörina. «Olen alles pool kuud töötanud, seetõttu ei oska veel öelda, kas see ka sporditegemist segab,» arutles nädalavahetusel karate Eesti absoluutsetel meistrivõistlustel kolmanda koha saanud Mengel. «Kui segama hakkab, tulen ära.»

Mengeli sõnul ei olnud tema töölemineku põhjuseks majandussurutis. «Masu mind mõjutanud ei ole, lihtsalt raha on vaja,» lausus ta. «Kui koolis käisin, elasin ju vanemate kulul, aga nüüd on kool lõpetatud ja raha niisama kuskilt ei tule, sport ei too ka piisavalt sisse.»

Samadel põhjustel avas oma äri ka judoka Künter Rothberg. Haiguse tõttu pooleaastase treeningupausi pidanud Rothberg teadis, et äraelamiseks üksnes spordistipendiumist ei piisa. Seda enam, et vaba aega toona jagus. «Mõtlesin siis koos oma teisepoolega, et avame ilusalongi. Mis ma ikka niisama kodus istun?» meenutas Rothberg. Tema treeninguid see ei sega. Küll aga vaba aega. «Nüüd kulub umbes 80 protsenti vabast ajast ilusalongile. Aga ma ei kurda – arvestades seda, et praegu on masuaeg, läheb salongil küllaltki hästi. Naised tahavad ju igal ajal ilusad olla,» muheles Rothberg.

Kergejõustiklaste toetussummad taastati

Kui kuu aega tagasi otsustas kergejõustikuliidu juhatus vähendada MMi A-normi täitjate toetusraha 9000 kroonilt 6000 kroonile ning B-normi täitjate toetuse 6000 kroonilt 3000-le, haarasid paljud sportlased peast ja mõtlesid meeleheitlikult tulevikule. Paljud neist lihtsalt ei näinud võimalust sellise toetusega tippsportlaskarjääri jätkata. Tallinnas kulub juba üksnes korteriüürile tihtipeale 3000 krooni.

Õnneks puudutas otsus üksnes septembrit, sest kergejõustikuliit leidis raha, et sportlaste algsed toetussummad taastada. «Me ei tee sportlastele liiga, leidsime eelarvest raha, et nende esialgsed toetussummad taastada,» nentis Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak ja lisas: «Pidime eelarvet küll kokku tõmbama, aga sportlaste pealt seda kokkuhoidu ei tule. Kärpisime muudest kohtadest.» (PM)